7. märts 2017 kell 18:15–19:30

“G. F. Parrot ja astronoomia”
Lea Leppik

Georg Friedrich Parroti sünnist möödub tänavu 250. aastat.
Mees, kelle portree vaatab meid Inglisillalt, on tuntud ennekõike kui keiserliku Tartu ülikooli esimene rektor ja sellest olekski küllalt olnud, et igaveseks ajalukku minna. Kuid Parrot suhtus kirega kõigesse, mida ette võttis ja on seepärast jätnud jälgi paljude erinevate teadusharude ajalukku.
Muu hulgas kuulus Parrot nii Tartu kui Pulkovo tähetornide ehitamist juhtinud komisjonidesse ja suuresti tänu temale sai Struvest astronoom, kelle elu ta hiljemgi korduvalt päästis.
Mis ja kuidas täpsemalt, sellest juba loengus.

21. märts 2017 kell 18:15–19:30

“Igavesti noor Veenus ja tema sisemine ilu”
Kadri Tinn

Ettekandes tutvustan Veenuse vaatlemise ajalugu Galileost tänapäevani.
Kuna Veenus on mõnes aspektis sarnane Maale, siis käsitlen pikemalt teooriaid, mis proovivad seletada Maa ja Veenuse suuremaid erinevusi. Seepärast räägin pikemalt Veenuse atmosfäärist. Sukeldume sellest läbi, et uurida, millised protsessid Veenuse pinnal toimuda võivad.

Kätte on jõudnud märtsikuu. Olgu see kuu kui lumevaba või lumine tahes, kuid see, mis toimub väljaspool Maa atmosfääri, toimub sellele vaatamata.

Märts on mõnes mõttes tore kuu ilmavaatlusteks. Päeval on Päike juba end tunda andmas, öösel aga säravad taevas tähed ja üldjuhul pole enam karta ka väga külmasid ilmasid. Siiski, kroonikad väidavad, et märtsikuu -35 kraadi on olnud tõsiasi, kuid seda juhtub siiski harva, seda enam, et ka viimasel ajal jääb ka jaanuari-veebruari miinimum heal juhul 20 miinuse kanti, kui sedagi…

Mis siis öises taevalaotuses sünnib? Juba õhtul on läände vajumas talveõhtuid iseloomustavad Taevakuunurga liikmed: Kapella, Aldebaran, Riigel, Siirius, Prooküon ja Polluks. Peaaegu selle kuusnurga keskele jääb Betelgeuse. Kõik need 7 tähte kuuluvad taeva 21 heledaima ehk 1. suurusjärgu tähtede hulka. Arvulised väärtused tekitavad ehk esmapilgul eksituse: mida heledam täht, seda väikem on tema näiv tähesuurus. Nii on tähistaeva heledaim täht Siirius -1.45 tähesuurusega, mainitud seitsmikust nõrgim on Polluks 1.13 tähesuurusega. Otse Polluksi kohal paistab temast mitte eriti tuhmim Kastor (1.58 tähesuurust), kuid kokkuleppeliselt jäävad alla (või üle???) 1.5 tähesuuruse piiri olevad tähed 2. teise tähesuurusse.

2.5-st suuremat numbrit näitava heledusega tähed on 3. tähesuurus jne. Kui m (näiva tähesuuruse tähis) on suurem kui 5.5, on tegu 6. tähesuuruse tähtedega, mis küünivad siis 6.5 tähesuuruseni. Vaat needsamad 6. tähesuuruse tähed on üleminekurada, mille ulatuses inimsilm järk-järgult kaotab suutlikkuse tähti palja silmaga vaadelda. Siin oleneb mõndagi inimese nägemisteravusest. Mõnel kaob võime tähti eristada juba 6. tähesuuruse heledamas osas (juba 5.5 – 5.6 tähesuuruse kandis), mõned näevad enam. Mõni väheusutav legend väidab, et mõned inimesed näevad isegi 6-ndast tähesuurusest tuhmimaid tähti, kuid kontrollida on seda raske. Nimelt: kui inimene TAHAB midagi näha, siis kipub ta vahest seda ka enda arust nägema, kuigi objektiivselt siiski mitte…

Siin on näiteks proovikiviks planeet Uraan. Vastasseisus Päikesega paistabki ta enamasti 5.7 tähesuuruse tähena – mõni suudab Uraani näha, mõni mitte. Asja teeb keerulisemaks asjaolu, et sellist “tähepuru” on taevas palju ja see teeb mingi konkreetse “kübeme” eraldamise veelgi keerulisemaks. Eks sellepärast jäigi Uraan vanaaja astronoomidele märkamatuks, tuli oodata teleskoobiajastut.

Muide, Uraani on tänavu märtsi algul võimalik teise planeedi, Marsi abiga ka üles leida. Võtame kindluse mõttes appi teleskoobi. Kuigi Marss (heledus 1.4 tähesuurust) eemaldub iga päevaga Uraanist, tasub teleskoopi liigutada Marsist paremale ja pisut allapoole.
Kui leiame päris-tähtedest pisut suurema ja piisavalt heleda objekti, olemegi Uraani kinni püüdnud. Kuu edenedes muutub asi aina raskemaks, sest Marsi ja Uraani vahekaugus suureneb ja teiseks läheneb Uraan üha enam ehakumale, muutudes üha enam nähtamatuks.

Teine Marsi naaber on kuu algul superhele Veenus (heledus -4.4 tähesuurust), kuid naabrid pole need planeedid sedapuhku mitte kauaks. Veenuse vahemaa Marsist üha kasvab ja samal ajal kahaneb kiiresti ka Veenuse planeedi õhtune vaatlusaeg, kuni planeet 25-nda paiku kaob ehavalgusse. Samal päeval on Veenusel ka alumine ühendus Päikesega. Mida kujutab endast alumine ühendus, sellest oli veebruarikuu loos juba ka juttu. Kuidas siis Veenus suisa ühenduse ajal veel (olgugi napilt) nähtval on?

Kuid asi on veelgi “hullem”! Juba 8. märtsi, naistepäeva, paiku ilmub Veenus nähtavale ka hommikutaevas, tõsi küll, esialgu väga madalas, tõustes pool tundi enne Päikest. (Meenutame siinkohal, et märtsis (nagu septembriski) on eha ja koit maksimaalselt lühikesed!) Aegamööda Veenuse hommikune vaatlusaeg siiski kasvab ja vaatlustingimused seeläbi paranevad. Kuidas saab Veenus veel enne alumist ühendust hommikuti näha olla?`

Mõistatuse lahendus on järgmine. Kuigi planeedid liiguvad jämedas lähenduses piki ekliptikat, võivad nad sellest ka veidi eemalduda. Rekordit ses osas hoiabki Veenus, mis just tänavu, märtsikuise alumise ühenduse aegu, asub ekliptikast üle 8 kraadi põhja pool! Pole siis ime, et Veenus paistab nii eha- kui koidutähena, seda ligi 18 ööd järjepanu! Teleskoobis omandab Veenus kuu teises pooles eriti huvitava kuju: pilt meenutab pisut rõngakujulist päikesevarjutust! Tegu on Veenuse tiheda atmosfääriga, mis laseb valguskiirtel veidi ka planeedi varjukülge jõuda ja Veenus kiirgab kokkuvõttes nagu ennegi, peeegeldades atmosfääri kaudu Päikese valgust! Kuu viimasel nädalal jääb Veenus siiski paistma vaid hommikutaevasse, tõustes tund enne Päikest.

Peale kevadist pööripäeva, kui ka Veenus veel õhtuti näha on, ilmub õhtusesse ehavöösse ka Merkuur, loojudes kuu lõpus 2 tundi pärast Päikest.
Umbes 21-25. märtsil on Merkuur ja Veenus näha koos ning siis saame veenduda, et planeedid on tõesti “rändtähed” – iga õhtuga on nad märgatavalt teineteisest eemaldunud! Merkuur on muidugi Veenusest palju tuhmim, kuid asub ehavöös kõrgemal ja on seetõttu siiski leitav päris heleda tähena, kuid siiski tuhmimana kui Siirius. Muuseas, mida päev edasi, seda tuhmimaks Merkuur aegapidi muutub, ka seda tasub tähele panna.
Kogu mainitud seltskond paikneb Kalade tähtkujus, vaid Marss siirdub pikapeale Jäära tähtkujju.

Märtsitaevas 2017

Hommikutaevast, kuu lõpul kogu öötaevast, valitseb teine hele planeet Jupiter. Planeet asub Neitsi tähtkujus ja läheneb vastaseisusele Päikesega. Teleskoobiomanikul tasub kindlasti Jupiteri, tema väävelhappest koonevaid pilvi, (mis paistavad pruunide triipudena) ja nelja suurimat kaaslast uurida. Kui hästi veab, paistab ka Suur Punane Laik. Kogu Jupiteri süsteem meenutab Päikesesüsteemi miniatuuris.

Tükk aega peale keskööd ilmub madalas kagutaevas Amburi tähtkujus nähtavale ka planeet Saturn, mis nii hele ei ole, kui Veenus ja Jupiter, kuid teleskoobis on ta oma kuulsa rõngaga sama efektne nagu alati. Tõsi, madala asendi tõttu võib esineda ebavajalikku värelemist, mida põhjustab Maa atmosfäär. Pole ka ime – piki silmapiiri on valgusel palju pikem tee läbi Maa atmosfääri läbida kui kõrgel taevas.

Peale planeetide on märtsitaevas loomulikult muudki, mida vaadata. Kaksikute tähtkuju kannul on päris kõrgele jõudnud Vähk, temast allpool asub taeva suurima, kuid taas kord tuhmipoolse tähtkuju Hüdra kujuteldav peaosa, Vähist vasakule (ida poole) jääb Lõvi, seal on tähed heledamad. Lõvis leidub ka kõige tuhmim esimese suurusjärgu täht, Reegulus (1.35 tähesuurust). Tähtkuju ise meenutab kujult kõige enam ehk trapetsit.

Kirde-idataevas tõuseb peagi hele täht Arktuurus, mis peatselt ka kogu Karjase tähtkuju “üles veab”. Ning mõne aja pärast on kohal ka Neitsi tähtkuju oma heledaima tähega Spiika (0.98 tähesuurust, mis kuidagi ei suuda konkureerida läheduses (paremal pool) oleva Jupiteri heledusega, mis on miinus 2.2 tähesuurust).

Neitsi tähtkujul tasuks hetkeks veel peatuma jääda. Kõigepealt, tähtkuju lääneosas (kui tähtkuju asub lõunataevas, siis parempoolses osas) asub sügispunkt, mille suunas Päike viibib sügisesel pööripäeval. Kindel hele täht selle koha peal puudub, kuid see-eest jääb sinna kanti meie lähim suur, tuhandeid galaktikaid sisaldav Virgo galaktikaparv (kaugus umbes 53 miljonit valgusaastat), mille peagalaktikat tuntakse tähisega M87. Kui teleskoop sinnapoole suunata ja silmi (tehis)valgusest harjutada, näeb seal paljusid uduseid objekte, mis ongi mainitud galaktikaparve heledamad liikmed. Tõsi, palja silmaga ei paista neist kindlasti ükski. Mainitud parve tuntakse ka Virgo-Coma parve nime all, sest osad parveliikmed jäävad Neitsi põhjapoolse naabri, Bereniike Juuste lõunapoolsesse äärde.

Bereniike Juuste tähtkuju tõusmist peame mõnevõrra ootama, siis näeme paremini ka tähtkuju ennast – see oleks nagu peotäis tähelist liiva, mis selles suunas on visatud. Tegu on meile lähedaselt kolmanda tähtede hajusparvega, nimeks Melotte 111, kaugus “vaid” ligikaudu 280 valgusaastat. Kuid Bereniike Juuste tähtkuju sisaldab veel üht, juba väga kauget objekti, mis jääb tähtkuju põhjapoolsessse (ülemisse) äärde). Tegu on teise, samuti väga kuulsa Coma galaktikaparvega (umbes 320 miljoni valgusaasta kaugusel), mille üksikliikmete teleskoobis otse nägemine suure kauguse tõttu enam nii lihtne ei ole. Tegelikult moodustavab Coma galaktikaparv koos teise samalaadsega (see asub Lõvi tähtkuju suunal) nn Coma superparve.

Ka Virgo-Coma parve võime nimetada Virgo superparve peaparveks, sest Virgo-Coma parvega on gravitatsiooniliselt seotud ka mitu väiksemat galaktikagruppi, (meie Kohalik Grupp “ainult” mitmekümne galaktikaga) sealhulgas. Seetõttu võime seda superparve ka Kohalikuks Superparveks nimetada. Kohaliku Superparve ligikaudseks läbimõõduks võib hinnata jämedalt 110 miljoni valgusastani.

Tõsi, viimasel ajal on selgunud, et Kohalik Superparv võib olla ainult osa veelgi ulatuslikumast Lainakea superparvest, mille põhilised parvelised liikmed on Virgo glaktikaparvest märksa võimsamad ja palju kaugemal. Kuid see läheb meie teemast juba liiga kaugele. Niikuinii on need objektid amatöörile vaatlusteks kättesaamatud…

Madalavõitu Kaalude tähtkuju, mis Neitsist hiljem tõuseb, on palju väiksem ja ehk ka igavama kujuga. Huvitavaim objekt on ehk kaksiktäht Zuben Elgenubi, mis peaks kaheks eralduma juba binoklis.

Aga ometi on ka siin miskit huvitavat, kuigi taaskord praktiliselt nähtamatut! Kes meist poleks kuulnud tuntud laulu:

“Kaunis kauge veider planeet, 581c, olen su poole teel…”

Seesama objekt asub samuti Kaalude tähtkujus, Kaalude heledaimast ja kõrgeimale ulatuvast tähest, Zuben Eschamalist mõneti kõrgemal.

Äsjamainitud planeet kuulub õigupoolest planeetide süsteemi, kus vähemalt 2 liiget on mõnevõrra Maa sarnased. Elu leidmine sealt on, tõsi küll, kahtlane, sest umbes 20 valgusaasta kaugusel asuv “ematäht” kuulub nn punaste kääbuste hulka ning sellised tähed pole oma reeglina purskelise iseloomu tõttu just parimad kandidaadid elu ligidal hoidmiseks…

Kui sama teemat jätkata, siis kuulutati äsja Veevalaja tähtkuju suunal välja koguni 7-st planeedist (kõik Maaga võrreldava suurusega) koosneva süsteemi leidmine 40 valgusaasta kaugusel, millest 3 arvatakse taas nn. “elukõlbulikus tsoonis” olevat. Paraku on tsentraaltähega jälle sama jama – külm punane kääbus, kus võib toimuda nn eruptiivseid plahvatusi. Nii et taas nokk kinni- saba lahti.

Ka Veevalaja tähtkujust kõlbab iseenest märtsikuus rääkida küll, sest sealsamas paikneb praegu ka Päike, siirdudes 12. märtsil Kalade tähtkujju, lähenedes asendile taevaekvaatori kohal. Päikese sinna jõudmise momenti teame kevade algusena.

Kuu faasid.

• Esimene veerand 5-ndal märtsil,
• täiskuu 12-ndal märtsil,
• viimane veerand 20-ndal märtsil,
• kuuloomine 28-ndal märtsil.

16. märts 2017 kell 18:30–19:30

Veenuse sirp, pildistatud AHHAA keskuse katusel 13. märtsil.

16. märtsil toimub AHHAA keskuses vaatlusõhtu. Huvilised saavad öist taevast imetleda ning ka läbi teleskoobi pildistada.

Mitu kuud taevas säranud Veenus on viimaseid päevi õhtutaevas nähtav, paistes vahetult pärast loojangut õhukese sirbina. Peale Veenuse leiame õhtusest taevast ka Marsi ning talvistest pimedatest öödest tuttava Orioni tähtkuju koos oma suure gaasuduga ning selle lähedal asuva Plejaadide hajusparve.
Võimalus on nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi kaudu pilti teha. Canoni peegelkaamerate omanikud saavad enda kaamera otse teleskoobi külge kinnitada ning ehtsat astrofotograafiat proovida, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlused toimuvad:
16. märts kell 18:30, 19:00 ja 19:30.

Registreerumine AHHAA keskuse fuajees 16. märtsi jooksul või vahetult enne vaatluse algust. Osalemine tasuta

NB! Toimub vaid selge ilma korral. Kuna ilm on külm (ja katusel võib-olla ka tuuline), soovitame huvilistel kindlasti soojalt riietuda!

3. aprill 2017 kell 20:30–22:00
4. aprill 2017 kell 20:30–22:00
5. aprill 2017 kell 20:30–22:00

3. – 5. aprillil toimuvad AHHAA keskuse katusel vaatlusõhtud. Huvilised saavad öist taevast läbi teleskoobi imetelda ning huvi korral seda ka läbi teleskoobi pildistada.
Nähtaval on Kuu, Merkuur, Marss ja Jupiter.
Igal vaatlusõhtul on võimalus nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi kaudu pilti teha. Canoni peegelkaamerate omanikud saavad enda kaamera otse teleskoobi külge kinnitada, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlused toimuvad igal täis- ja pooltunnil kell 20:30 – 22:00
Registreeruda saab AHHAA fuajees keskuse lahtioleku ajal või vahetult enne vaatlust. Osalemine tasuta.

NB! Vaatlusõhtud tomuvad vaid selge ilma korral. Kuna õhtud on endiselt jahedad (ja katusel võib ka tuuline olla), soovitame huvilistel kindlasti soojalt riietuda!

Ongi käes naljakuu aprill, mis eesti rahvakalendris jürikuu nime kannab. Sellest vaatevinklist vaadates oli aga asi naljast väga kaugel.
Põhjuseid tuleb otsida ajast, kui meie maad valitsesid veel Saksa parunid. Kes Eesti rahva hulgast ei olnud suutnud ise oma talus peremeheks saada, pidi iga aasta jüripäeva eel „küüsi närima“, kas tuleb kohast välja kolida või mitte. Eks ka kaasajal tule paljudel sedalaadi (sund)otsuseid teha, kuigi jüripäeva selleks enam ootama ei pea…

Jätame nüüd maised probleemid ja siirdume taevavaatlustele. Aprill on kevadkuu, kevadööd on on aga aina lühemad ja lühemad. Siiski leidub aprillis kuu lõpuni pimedat taevast, kuigi ametlikud astronoomilised valged ööd algavad juba 25. aprillil. Praktikas see siiski nii kiiresti ilmsiks ei saa. Huvitav kokkulangevus on ehk see, et umbes samal, enne aprilli lõppu kaob õhtuti ehavalgusse tähistaeva heledaim täht Siirius (heledus -1.46 tähesuurust), mis aprilli algul koos talveõhtutest tuntud tähtkujudega (Veomees, Sõnn, Orion, Väike Peni, Kaksikud, samuti Suur Peni, kuhu Siirius kuulubki) läänetaevast kroonib.
Veel varem, juba veidi enne kuu keskpaika, kaob ehavalgusse Riigel (heledus 0.12 tähesuurust), Orioni tähtkuju heledaim täht. Ülejäänud 5 esimese suurusjärgu talveõhtute heledat tähte jäävad nähtavaks kuu lõpuni. Tõsi küll, osad tähtkujud nagu Orion ja muidugi ka Suur Peni koos Siiriusega kaotavad kuu lõpuks oma uhked kontuurid, sest lähevad osaliselt (Orion) või täielikult (Suur Peni) looja. Seda muret pole aga Kaksikute, Väikese Peni ja Sõnniga, kuigi eriti viimane kipub kuu lõppedes siiski „ohtlikult“ madalale vajuma, olles leitav loodesuunal.

Lõunataevas aprilliõhtutel

Päris pea kohal paistab aprilliõhtutel Suur Vanker, mis hommikuks jõuab pisut madalamale, loodesuunda vajuda.

Aprilliöödel on kogu öö ilusasti näha Arktuurus, Karjase tähtkuju heledaim täht, olles meil Eestis nähaolevatest tähtedest heleduselt teisel kohal (-0.04 tähesuurust), sest lõunataeva tähed Kanoopus ja Alfa Kentauri (Toliman) pole Eesti laiuskraadil nähtavad.

Kui teha teatud üldistus, siis võiks öelda, et kevadises õhtu/öötaevas on lõunakaares näha 3 esimese suurusjärgu tähte. Lõvi tähtkuju koos Reegulusega on tõusnud juba mõnda aega enne Karjast, tähtkuju kontuur on isegi Lõvi moodi, loomulikult tuleks siiski appi võtta ka fantaasia. Reegulus, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest (heledus 1.35 tähesuurust) ei torkagi Lõvi muude tähtede hulgas eriti silma, sest ka teised Lõvi tähed on päris heledad. Siin võib seetõttu algajal taevauurijal tekkida probleem, et kus see Reegulus siis õieti on?

Kui võtta orientiiriks Arktuurus (muuseas, sellele tähele osutab Suure Vankri aisa otsa pikendus), siis kui ta on juba suhteliselt kõrgel, tasub madalast kagutaevast hakata otsima ka Spiikat (heledus 0.98 tähesuurust), mis on Neitsi tähtkuju heledaim liige. Tänavu kevadel on Neitsi tähtkujus aga palju võimsama heledusega objekt – planeet Jupiter, mis paistab eriti heleda tähena (-2.3 tähesuurust). Spiikast jääb Jupiter kõrgemale ja paremale. Jupiter paistab kogu öö, olles 8-ndal aprillil vastasseisus Päikesega.

Nagu senisest jutust vist juba selgeks on hakanud saama, pole kevadõhtute lõunataevas nii rikkalikult heledate tähtedega kaetud kui talveõhtute oma. Mõned tähtkujud on tähtede heleduselt päris „päkapikud“. Üheks selliseks võiks pidada Lõvist lääne poole jäävat Vähi tähtkuju, millest pimedates tingimustes paistab ehk kõige paremini (kuigi samuti halvasti) nõrk udune laik – tähtede hajusparv Sõim. Teleskoobis on parve täherikas pilt muidugi palju ilusam.
Paljud ilmselt ei tea, et taevavõlvil leidub ka Väikese Lõvi tähtkuju, asudes suure Lõvi „kukil“. Tähed aga on seal paraku päris tuhmid, nagu tähtkujudega sageli paraku juhtub.

Ka Neitsist veel hiljem kagutaevasse tõusev Kaalude tähtkuju on kehvake vaadata – vaid paar-kolm tähte hakkab silma, eriti muud nagu polegi. Paraku pole midagi „kiitvat“ öelda ka tähistaeva suurima tähtkuju, Hüdra kohta, mis lookleb pikalt madalas lõunakaares ja väike osa sellest jääb isegi lõunahorisondi alla.
Kõrgeimale tõuseb Hüdra kujuteldav pea, mis jääb Vähi tähtkujust madalamale.
„Peast” veidi eemale ja madalamale jääb vaid üks heledam Hüdra täht, heleduselt teise tähesuurusse kuuluv Alphard (heledus 1.98 tähesuurust; tõlkes üksik) on teistega võrreldes heledapoolne. Hüdra „saba“ ulatub Kaaludeni välja.

Lõunataevas aprillhommikutel

Hüdra „kukil“ on veel paar pisikest tähtkuju. Paremal (lääne pool) asub Karikas. Kui aus olla, on karika kuju siin tõesti olemas, kuigi see paikneb vasakule viltu, kuid tähtkuju madal asend, väike pindala ja mis ehk olulisim, tähtede nõrk heledus, muudavad tähtkuju “pildi” päris tagasihoidlikuks. Karika kõrval paiknevad heledamad tähed, mis moodustavad Kaarna tähtkuju. „Kompensatsiooniks“ Karikast heledamate tähtede eest pole see tähtkuju aga sugugi kaarna moodi, vaid meenutab pigem pisikest trapetsit.

Veel jäi mainimata Sekstant, mis jääb Lõvi ja Hüdra vahele, kuid siin pole õieti midagi näha. Nurkade mõõtmisega seotud tähtkujusid oli ja on tegelikult veel: lõunapoolkeral asub Oktandi tähtkuju; muuseas, see tähtkuju asub taeva lõunapooluse kohal, paraku piisavalt heledat “lõunanaela” seal ei eksisteeri. Kunagi eelajal oli kasutusel ka Kvadrandi tähtkuju, osa sellest moodustab praegu Lohe, mis on samuti selline tähtkuju, kus puuduvad heledad tähed.

Kui juba jutt tuhmidele tähtkujudele läks, mainime siis mõnda eriti tuhmi veel: mitteloojuvaid Ilvest ja Kaelkirjakut ning Orionist vasakule jäävat Ükssarviku tähtkuju. Ka viimane hakkab aprilli lõpupoole loojuma (kuigi vaatleja sellest suurt midagi ei kaota…).

Põhja-kirdekaares on leitavad kaks heledat tähte – mitteloojuvad Veega, mis on neist kahest mõneti heledam (0.03 tähesuurust) ning Deeneb (heledus 1.25 tähesuurust). Hommikuks jõuavad nad juba kõrgemale kerkida. Hommikupoole ööd jõuab koos Kotka tähtkujuga tõusta ka Altair (heledus 0.77 tähesuurust), seega taas üks esimese suurusjärgu täht nagu ka kaks eelnimetatut.

Hommikuks, kui hakkab valgenema, on enam-vähem lõunasuunda jõudnud pisike, kuid ilus poolkaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju (asub Karjasest vasakul), suhteliselt heleda teise tähesuuruse tähega nimega Gemma (heledus 2.23 tähesuurust) ning kohe Põhjakrooni kõrval (vasakul) asub Herkules. See tähtkuju on küll päris suur, kuid taas on puudu heledad tähed. Näitena võib siiski tuua paar heledamat: Korneforos (heledus 2.77 tähesuurust) ja Rutilicus (heledus 2.81 tähesuurust), seega on tegu 3. tähesuuruse esindajatega.
Gemma (teised Põhjakrooni tähed on veel pisut tuhmimad) ei näi arvudes küll kahest eeltoodud tähest just palju heledam, kuid Põhjakrooni muudab hästi vaadeldavaks just tähtkuju kompaktsus ja ilus kuju.

Herkulesest madalamal leiame hommikuti samuti päris suure, paremale kaardu tähtkuju Maokandja, kus siiski on ka mõni heledavõitu liige: Ras Alhague (heledus 2.08 tähesuurust), Sabik (heledus 2.43 tähesuurust); mainida tasuks ka tähte Han (heledus 2.56 tähesuurust). Sabik ja Han erinevad heleduselt vähe, kuid reeglid on reeglid: Han on tuhmim kui 2.5 tähesuurust, seega on ta 3.tähesuuruse täht, Sabik aga kuulub nagu ka Ras Alhague teise tähesuurusse. Muide, Ras Alhague on ka kõrgeimale ulatuv arvestatava heledusega Makoandja täht. Han omakorda on aga kuulus oma spektriklassi poolest: Eestis näha olevatest heledapoolsetest tähtedest on ta vaid üks kolmest O-spektriklassi tähest, mis omavad teatavasti tähtede hulgas kõrgeimat pinnatemperatuuri. Teised kaks: Alnitak (heledus 2.03 tähesuurust) ja Mintaka (heledus 2,23 tähesuurust) on Orioni vöö äärmised tähed, mis on vaadeldavad aprilli algul õhtutaevas. Nagu siit järeldub, on O-spektriklassi tähti Galaktikas päris napilt, sest need tähed paistavad ju väga suure kiirgusvõimuse tõttu väga kaugele. Kuna neid ikkagi vaid väga vähe säramas paistab, ei saa O-tähti ka Galaktikas palju olla ja eks see asi nii tegelikult olegi.

Kõige rohkem tähti on seevastu külmimas, M-spektriklassis, tegu on punaste ja tuhmide kääbustähtedega. Väikese heleduse tõttu pole aga punaseid kääbustähti, isegi mitte lähimaid, mitte ühtki palja silmaga näha, kuigi neid on väga palju! Need (ikkagi suhteliselt vähesed) M-spektrikassi tähed, mida me palja silmaga näeme, näiteks Betelgeuse Orionis (näiv heledus 0.5 tähesuurust), on juba kaugele evolutsioneerunud, väga suureks paisunud ning seetõttu suure heleduse omandanud tähed, mis oma väga kauges nooruses olid samuti kuumad, enamasti B-spektriklassi tähed. B-klassi tähti näeme taevas juba palju arvukamalt, põhjuseks on lisaks nende O-tähtedest suuremale arvule ka nende suur kiirgusvõimsus, kuigi see jääb O-klassi tähtedele alla. Enamus tähti, mida me öötaevas näeme, kuuluvadki spektriklassidesse A ja B, mis on nii peajadal (vesiniku termotuumapõlemise faasis) olevatena kui ka (üli)hiidudena) piisavalt heledad. B-tähti on tegelikult märksa vähem kui A-spektriklassi tähti, kuid sedapuhku „päästabki“ siin B-klassi tähtede suurem kiirgusvõimsus ehk absoluutne heledus. Näiva arvukuse “rekordiomanikeks” võiks siiski napilt pidada A-spektriklassi tähti.

Veel paarist tähtkujust. Maokandjast kahele poole jääb ainus kaheosaline tähtkuju Madu. Paremal (lääne pool) on Mao kujuteldav pea, mis meenutab kujult sirpi, vasakule (Maokandjast ida poole) jäävat Mao saba välja selekteerida on juba tõsisem pähkel.

Kotka tähtkujust madalamale jääb Kilp – üldiselt taas üks silmapaistmatu tähtkuju, kuid meie laiuskraadil on Linnutee just selles suunas kõige heledam. Kilp paistab hommikuti enne valgenemist madalas kagutaevas.

Linnutee ehk Galaktika üldiselt paistab kevadöösiti, eriti õhtupoole, halvasti – kaardudes madalas põhjakaares. Hommikupoole ööd Linnutee vaadeldavus aegamööda paraneb.

Planeetidest aprillis

Nagu juba juttu oli, paistab tänavu aprillis kogu öö Neitsi tähtkujus Jupiter, paistes heledaima „tähena” taevas. Kuu algul on õhtuti hea Jupiteri (paistab madalas kagutaevas ja Siiriust (asetseb madalas lõuna-edelataevas võrrelda ja oma silmaga veenduda, et Siirius jääb siinkohal „hõbemedalile“. Teised tähed on muidugi veel tuhmimad. Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 11-ndat aprilli.

Kuu algul on madalas ehavöös leitav ka Merkuur (liigub Jäära tähtkujus, heledus 6-ndal 1.0 tähesuurust, kusjuures iga päevaga heledus veidi langeb). 8-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse.

Merkuurist kõrgemal ja vasakul (mitte eriti lähedal) paikneb Marss, mille heledus on sedapuhku samuti tagasihoidlik, langedes 1.5-st 1.6 tähesuuruseni, olles “langenud” seega teise tähesuuruse objektiks. Ka Marss on kuu algul Jäära tähtkujus, edaspidi liigub Sõnni tähtkujju. Marss loojub umbes 3 tundi peale Päikest. 28-nda õhtul on Marsi lähedal noorkuu sirp.

Siinkohal tasub veel märkimist, et juba mainitud 28. aprill kell 21.26-21.46 varjutab Kuu Aldebarani (heledus 0.85 tähesuurust). Ajad on arvutatud Tartu järgi, kuid kehtivad ligikaudselt ka mujal Eestis. Tõsi küll, ülemineku ajal on veel päris valge, Päike loojub Tartus kell 20.56, Lääne-Eestis veelgi hiljem, kuid head abi annab teleskoop või korralik binokkel. Pilt on päris efektne, kui Aldebaran äkki „kaduma läheb“, seejuures just Kuu valgustamata osa serva taha.

Kui planeetide teema juurde tagasi tulla, siis aprillis näeme öö jooksul ära kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Saturn tõuseb umbes 4 tundi enne Päikest, olles leitav madalas kagu-lõunataevas Amburi tähtkujus, heledus 0.3 tähesuurust. Kuu on Saturnile lähimas asendis 17-nda aprilli hommikul.

Veenus on vaadeldav Koidutähena, tõustes tund enne Päikest, (heledus -4.4 tähesuurust), paiknedes Kalade tähtkujus (mis ise on sel ajal muidugi nähtamatu). Olles küll väga hele, kuid tõustes juba valgenemise ajal ning asudes madalas koiduvöös, paistab Veenus arusaadavalt tuhmimana kui ta paistaks pimedas taevas.

Ka Päike asub kuu esimesel poolel Kalade tähtkujus, 18-ndal siirdub Jäära tähtkujju.

Kuu faasid.

• Esimene veerand 3-ndal aprillil,
• täiskuu 11-ndal aprillil,
• viimane veerand 19-ndal aprillil,
• noorkuu ehk kuuloomine 26-ndal aprillil

18. aprill 2017 kell 18:15–19:30

“Grigori Kusmin – galaktikate dünaamika uuringute alusepanija Eestis”

Räägib Tartu Observatooriumi vanemteadur Peeter Tenjes

“Mitmed akadeemik Grigori Kuzmini tööd galaktikate dünaamika alal on kujunenud tõeliselt klassikalisteks. Seda tõendab asjaolu, et nii mõnigi kord viidatakse tema saadud tulemustele ilma artikli lõppu tavapärast viidet panemata. Näiteks kirjutatakse stiilis, et kasutame oma töös Kusmini ketta mudelit ning täpset viidet ei lisata, eeldades et lugejad teavad niigi, millega täpselt on tegemist,” räägib Tenjes.

Loenguga tähistame 100 aasta möödumist Girgori Kusmini sünnist.

18. aprill 2017 kell 20:00–22:00
25. aprill 2017 kell 20:00–22:00

Vaatlused toimuvad ajaloolise Zeissi teleskoobiga või õues kaasaegsete amatöörteleskoopidega.
Vaatlused on kõigile huvilistele tasuta.
Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga!

2. mai 2017 kell 21:30–23:00
3. mai 2017 kell 21:30–23:00
4. mai 2017 kell 21:30–23:00
5. mai 2017 kell 21:30–23:00
6. mai 2017 kell 21:30–23:00

2. – 6. mail toimuvad AHHAA keskuses vaatlusõhtud. Huvilised saavad öist taevast läbi teleskoobi imetleda ning soovi korral ka pildistada.

Jupiter, pildistatud AHHAA katusel 13. märtsil 2017. Nähtaval on ka Jupiteri kaaslased Io ja Ganymedes.

Nähtaval on Kuu ja Päikesessüteemi suurim planeet Jupiter, millel võib sõltuvalt õhtust näha nii kuulsat suurt punast laiku kui tema nelja kaaslase üleminekuid planeedi eest.

Vaatlused toimuvad igal õhtul kell 21:30 – 23:00
Katusele pääseb igal pool- ja täistunnil korraga kuni 20 inimest.

Registreerumine AHHAA fuajees keskuse lahtioleku ajal vahetult enne vaatluse algust. Osalemine tasuta

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral. Kuna ilm on külm (ja katusel võib-olla ka tuuline), soovitame huvilistel kindlasti soojalt riietuda!

2. mai 2017 kell 18:15–19:30

Väino Poikalainen

Eesti Muinastaideseltsi tegevusest Äänisjärve kaljujooniste dokumenteerimisel ja selle seotusest Tartu Tähetorniga.

Äänisjärve kaljujoonised on kiviaegsete soome-ugri hõimude muinaskultuuri üheks olulisimaks mälestiseks. Nende leiuala laiub Äänisjärve (Onega) idaranna peaaegu horisontaalsetel kaljudel umbes 20 km pikkuse vööna. Joonised on seal loodud ligikaudu 6000 aastat tagasi kiviriistadega kaljut täksides. Kokku on teada 24 leiukohta ligikaudu 1300 üksikkujutisega. Kõige enam on nende seas kujutatud vesilinde, peaasjalikult luikesid.

Suuruselt järgmise rühma moodustavad nn lunaar- ja solaarmärgid, mida on tõlgendatud ka neoliitilise kuukalendrina. See tõlgendus äratas 1970-tel aastatel huvi Heino Eelsalus, kes tegeles paleoastronoomiliste uuringutega Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis (AAI – Tõravere observatoorium). Tema initsiatiivil korraldas 1982. aastal Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti osakond (ÜAGÜ EO) ekspeditsiooni Äänisjärvele (juht Ülo Kestlane), et koguda andmeid lunaar- ja solaarmärkide jaotuse kohta erinevates leiukohtades.

Ekspeditsioonid muutusid iga-aastasteks ja nende sihiks sai kaljuraiendite leiualast võimalikult põhjaliku graafilise allikmaterjali kogumine ja selle avaldamine kataloogina. Idee teostamiseks moodustati 1984. a. algul ÜAGÜ EO raames ja AAI aktiivsel toetusel kaljujooniste töörühm, millest 1988. aastal kujunes välja Eesti Muinastaideselts.

Seltsi korraldatud ekspeditsioonidel on leiuala fotomeetriliselt dokumenteeritud ühtses koordinaadistikus ning katalogiseeritud vektorgraafilise andmestikuna arvutis. Tehtust anti 1998. aastal raamatuna välja Äänisjärve kaljujooniste kataloogi esimene osa. Ülejäänud kaks on ootamas oma järge.

Ekspeditsioonidel valminud kunstipärastest koopiatest on korraldatud aastatel 1982-2016 rohkeid näitusi nii Eestis, Venemaal kui mitmetes Euroopa Liidu riikides.

2. mai 2017 kell 16:30–18:00
9. mai 2017 kell 16:30–18:00
16. mai 2017 kell 16:30–18:00
23. mai 2017 kell 16:30–18:00
30. mai 2017 kell 16:30–18:00

Maikuus vaatleme päikeseteleskoobiga Päikest.
Vaatlused toimuvad ainult selge ilmaga.

16. mai 2017 kell 18:15–19:30

Urmas Peterson

Maastike kaugseire Eesti keskkonnaseire programmis.

Eesti keskkonnaseire programmis on maismaa-alade kaugseire all-programm. Selle programmi teemasse kuuluvad suured muutused metsades (põhiliselt lageraiealade tekkimine ja nende uuesti metsastumine), kevadised põlluharimistööd põllumaadel, põllumaade kasutusest väljajäämine ja metsastumine, Eesti mereranna ja suurjärvede rannikute roostumine.

30. mai 2017 kell 18:15–19:00

Tõnu Viik
Kalendrireformid ja Johann Heinrich Mädler.

Teatavasti tulenevad kõikide Päikese liikumisel põhinevate kalendrite häda sellest, et troopilise aasta pikkus pole täisarv ööpäevi, aga täisarv peab see olema, muidu läheb inimeste elu väga segi. Sellest hädast ülesaamiseks on paljud õpetlased kavalaid skeeme koostanud, kusjuures mõningaid neist on ka kasutusele võetud – parim näide siinkohal on ka meie kasutatav Gregooriuse kalender.Nende õpetlaste hulka kuulub Tartu Ülikooli omaaegne astronoomiaprofessor Johann Mädler, kelle koostatud kalender on tõepoolest väga täpne, aga mida arvas selle kohta kogu Venemaa isevalitseja Nikolai I, sellest kuuleme ettekandes.

On maikuu, lehekuu. Lõpuks ometi on juba möödunud aasta oktoobrist alanud nn sügiskevad hakanud otsustavalt suunda suvele pöörama. Keskmise temperatuuri poolest on mai ja september suhteliselt sarnased, kuid ilma ,,uperpalle” juhtub maikuus sagedamini.

Siirdume astronoomia radadele.
Päike jõudis 14. mail kell 9 Jäära tähtkujust Sõnni tähtkujju. See tähendab, et Päike läheneb peagi suvepunktile, mis asub maksimaalselt ekvaatorist eemaldumuse punktis. Sellest lähemalt järgmises kuus.

Nagu aprillis, on ka maiõhtutel Suur Vanker kõrgel pea kohal, kuu edenedes hakkab siiski vajuma allapoole, loodetaevasse.

Pühendame nüüd rohkem tähelepanu Suurele Vankrile. Samuti oleks antud kontekstis mõttekas
meelde tuletada Väikest Vankrit meenutavat Taevasõela, mis on maikuus nähtmatu, kuna seal läheduses on parajasti Päike.
Kas on neil kahel lisaks sarnasusele vankritega veel mingeid ühiomadusi? On! Nimelt võib mingil määral mõlemat pidada… tähtede hajusparvedeks!

Taevasõel ehk Plejaadid kuuluvad pisikese kobrana suhteliselt suure pindalaga Sõnni tähtkuju ühte nurka.
Enamus Suure Vankri tähtedest on aga Maalt vaadates heledaimad liikmed Suure Karu hajusparvest. Nüüd meenutame, et Suure Vankri teine, veelgi ametlikum nimetus on … Suur Karu!
Tegu on haruldase juhtumiga – teatud jämedas lähenduses tähtkuju ja täheparv ühtivad!

Muidu üldiselt on tegemist väga erinevate asjadega: täheparve tähed asuvad ka ruumiliselt (ehk reaalselt) lähestikku; parve liikmete vahel toimib gravitatsioon; tähtkujude puhul aga töötab ainult inimese fantaasia, sest mingi suvalise tähtkuju tähed on ruumiliselt väga erinevates kaugustes ning pole omavahel mitte kuidagi seotud.

Mingil määral töötab võrdlus Suure Vankriga ka Bereniike Juuste tähtkuju puhul. See asub Suurest Vankrist madalamal (vahepeale mahub veel küllaltki silmapaistmatu Jahipenide tähtkuju).
Bereniike Juuste tähtkuju puhul hakkab eelkõige silma “peotäis tähepuru” – tegu on meile läheduselt kolmanda hajusparvega (kaugus 280 valgusaastat) Melotte 111, kuid hüütakse seda ka Berniike Juuste hajusparveks.
Siiski on samanimelise tähtkuju piirid laiemad ja mitmed paljale silmale nähtavad tähed on parvevälised.

Tulles Suure Vankri (Suure Karu) juurde tagasi, tuleb seega nentida, et selles suunas paikneb meile lähim hajusparv keskmiselt umbes 80 valgusaasta kaugusel. Sellise läheduse tõttu Suure Karu hajusparv ei paistagi parvena, vaid pigem tähtkujuna.
Kui vaatame seda tähtkuju kui vankrit seitsme heleda tähega, siis ainsana ei kuulu suhteliselt kindlalt parve koosseisu otsmine aisatäht Alkaid, asudes parvest pea kaks korda kaugemal. Veidi liialt eemale jääb ka Põhjanaelale suunalt lähim Suure Vankri ,,ratas” Dubhe.

Võtame vaatluse alla kuulsa tähepaari Miitsari ja Alcori. Teatavasti on Miitsar Suure Vankri keskmiseks aisatäheks ning Alcor paistab tema nõrga heledusega, palja silmaga eristatava kaaslasena.Kas Alcor on siis Miitsari kaaslane? On ja ei ole ka. Mõlemad tähed kuuluvad Suure Karu hajusparve ning on seega lisaks samasuunalisusele ka ruumiliselt võrreldavatel kaugustel. Ometi ollakse üldiselt seisukohal, et Miitsar ja Alcor ei moodusta ühise raskuskeskmega tähepaari, nende vahemaa jääb siiski liiga suureks. Küll on aga Miitsar ise tegelikult neliktäht, kus kaks ühiste raskuskeskmetega tähepaari tiirutavad omavahelise ühise raskuskeskme ümber. Teleskoobis paistab Miitsar kahekomponendilisena, tähe nelikluse otsustab peenem meetod, spektraalanalüüs.

Teatavasti on tähtede hajusparved mitte just rohkearvuliste liikmetega, mõnekümne või mõnesaja tähega, olles tekkinud ligilähedaselt samal ajal. Kuid tähtede tagasihoidlik hulk ei moodusta siiski piisavalt tugevat gravitatsioonivälja, mis ei laseks parvedel laiali joosta. Eks me hajusparvi kui just suhteliselt noorte tähtede kogumeid ju teamegi, kuna need vanemaks saades aegapidi laiali hajuvad.
Tähtede liikumissuundi ja kiirusi määrates võib leida ka Suure Karu hajusparve endisi liikmeid, mida praegu hoopis teistest vaatesuundadest võib leida. Tuntuim taoline “põgenik” on tähistaeva heledaim täht Siirius, mis meil maiõhtutel enam ei paista. Siiski, rännates lõuna poole, ekvaatorile lähemale, näiteks Kanaari saartele, on Siirius veel ka maikuu õhtutel vaadeldav.

Jätame nüüd Suure Vankri rahule ja vaatame veel taevas ringi.
Just nüüd, antud loo ilmumise päevil, võib selge ilma korral veenduda, kuidas ööst öösse taevas põhja poolt aina heledam paistab ja üha vähem tähti nähtavale jääb. Mis seal muud kui valged ööd ründavad! Tähtkujude näivad kontuurid hakkavad üha enam ära kaduma ja alles jäävad vaid heledamad tähed.

Vaadates õhtuti õues ringi, siis on seis selline.
Lõunakaares asuvad kolm heledat, esimese suurusjärgu tähte: heledaim on kolmikust vaskpoolseim, Arktuurus Karjase tähtkujust(meil nähtavatest tähtedest Siiriuse järel heleduselt teisel kohal. Tükk maad paremale jääb Reegulus Lõvi tähtkuju liimena, olles kõige tuhmim esimese tähesuuruse tähtede ,,klubist”. Heleduselt ja ka asimuuudi mõttes vahepeale jääb Spiika Neitsi tähtkujust, kuid Spiika asub varemmainituist märksa madalamal.Neitsi tähtkujus särab selle aasta mais ka planeet Jupiter. Läänekaares leiame Kaksikute esindajad Kastori ja Polluksi, neist allpool on näha veel Prooküoni. Loodetaevas paistab strong>Kapella, kirde-idataevas aga Deeneb (tuhmim) ja Veega. Madalas idataevas on leitav ka äsjatõusnud Altair.

Planeedid mais.

Marsi vaatlemisest oleme praeguseks ilma. Kuu algul, kui vaatlejal jätkus kannatust pikalt kestva ehakuma tuhmumist oodata, nägi lõpuks (kuigi päris kehvades tingimustes) Marsi siiski ära.
Oluliselt paremini on vaadeldav terve maikuu õhtuti Jupiter, asudes võimsalt heleda tähena Neitsi tähtkujus, nagu juba mainitud. Veel kestab Jupiteri vaatlusaeg pea kogu öö, kuid planeet hakkab aegapidi siiski üha varem enne hommiku saabumist loojuma.
Hommikupoole ööd on näha Amburist Maokandja tähtkujju liikunud Saturni. Saturni ei tohiks segi ajada punaka Antaaresega, mis jääb Saturnist paremale ja paikneb eriti madalal.
Hommikuti, nagu aprilliski, näeme mõnda aega ka Veenust, mis tõuseb 1 tund enne Päikest, olles seega vaadeldav koiduvöös.

Kuu faasid.

• Esimene veerand 3-ndal mail,
• täiskuu 11-ndal mail,
• viimane veerand 19-ndal mail,
• kuuloomine 25-ndal mail.

1. juuni 2017 kell 23:00 – 2. juuni 2017 kell 01:30
2. juuni 2017 kell 23:00 – 3. juuni 2017 kell 01:00

Valged suveööd on juba kohal ja pimedat taevast jätkub vaid tunnikese jagu kummalegi poole astronoomilist keskööd, mis Tartu kandis on umbes kell 01:10. Nõnda kutsub AHHAA taevahuvilisi selle kevade viimastele vaatlusõhtutele 1. ja 2. juunil. Nähtaval on Kuu, Päikesessüteemi suurim planeet Jupiter koos kuulsa punase laigu ja nelja kaaslasega ning Saturn oma rõngaste ja suure kaaslase Titaniga.

Igal vaatlusõhtul on võimalus nutitelefonide ja muude pildistavate aparaatidega teleskoobi kaudu pilti teha. Canoni peegelkaamerate omanikud saavad enda kaamera otse teleskoobi külge kinnitada, teistel sõltub pildikvaliteet stabiilsest käest.

Vaatlused toimuvad õhtuti kell 23:00 – 00:30
Katusele pääseb igal pool- ja täistunnil korraga kuni 20 inimest, kogunemine vähemalt 5 minutit enne vaatluse algust keskuse fuajees (sissepääs peaukse kaudu).

Registreerumine AHHAA fuajees keskuse lahtioleku ajal vahetult enne vaatluse algust. Osalemine tasuta

NB! Vaatlused toimuvad vaid selge ilma korral.

Jupiter, pildistatud AHHAA katusel 13. märtsil 2017. Summeeritud 750 kaadrit, RGB kanalid joondatud. Nähtaval ka Jupiteri kaaslased Io ja Ganymedes.

Kätte on jõudnud aasta valgeim kuu – juuni. Päike käib taevavõlvil aasta kõrgeimaid ja pikimaid radu, saavutades taevaekvaatorist suurima põhjapoolse eemaldumise 21-sel kell 7.24. Seda momenti teame kui suve algust. Samal päeval, 21. juunil kell 17 liigub Päike Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkuju piiridesse. Aasta lühim ja valgeim öö on siis sedapuhku 20. vastu 21. juunit. Tegelikult on erinevus ülejäänud juunikuu öödega pisike, valged ööd kestavad terve juunikuu (ja kauemgi). Samas näpuga järge ajades ei ole jaaniöö aasta kõige lühem öö.

Juuni on esimene suvekuu, kuid näiteks juuliga võrreldes võivad ilmad veel olla suhteliselt ebastabiilsed. Seda muidugi mitte igal aastal. Nagu me teame, on Eesti ilmastik väga mitmekesine.
Viimasel paaril aastakümnel on olnud sagedasti nii, et juuni on suhteliselt jahe ja/või vihmane, suvine soe saabub tihti alles juulis, küllalt sageli ka isegi augustis. Mõnikümmend aastat tagasi (nt. 1970-ndail) oli tendents vastupidine: juuni oli sageli ainus tõeliselt soe ja päikeseline suvekuu; juba jaanipäeva paiku (kui viimasel ajal tihti alles suve ootame) pöördus ilm mõnikord jahedaks ja vihmaseks ning ,,korralik suvi” oligi lõppenud. Mida toob kokkuvõttes tänavune juuni, seda peame lihtsalt ootama, sest juba üle 5 päeva pole erilist mõtet ilmaennustusi teha. See paratamatus on muide aastaringne.
Kui lubada veidi füüsikat, siis Maa atmosfäär ei ole suletud süsteem ning juba see asjaolu teeb tema seisu detailse tulevikukirjelduse seda raskemaks, mida kaugemale tulevikku püüda ennustusi teha.

Tähistaeva kirjeldamine on ideeliselt ehk mõneti lihtsam. Siin tuleb toetuda taevamehaanika seadustele (loodetavasti mäletavad lugejad midagi Newtoni seadustest ja ülemaailmsest gravitatsiooniseadusest). Detailidesse laskudes on muidugi siingi väga palju keerulist ja peaaegu lahendamatut (nt kasvõi kolme keha probleem), kuid üldiselt on paljud ülesanded täpselt lahendatavad oluliselt pikema aja peale.

Valgete ööde põhjuseks on asjaolu, et öistel tundidel, kui Päike ei paista, ei vaju ta eriti palju allapoole silmapiiri. Kui Päike juuniõhtutel loojub (Eesti laiuskraadilt vaadates ligikaudu loodesse), jääb temast maha tavapärane ehakuma, mis on kollakaspunase tooniga; olenevalt atmosfääri läbipaistvusest kas pigem punakas (sogasem juhtum) või kollakam (läbipaistvam juhtum).

Enamuse aastast (pimedate ööde aegu, siis loojub Päike läände-edelasse) toimub protsess edasi nii: ehakuma aina nõrgeneb ja selle ulatus väheneb, taevavõlvile ilmuvad algul heledamad, seejärel tuhmimad tähed. Viimaks jääb ehakumast järele vaid nõrgapoolne värvitu kuma madalas loojangutaevas, mis samuti peatselt kustub ja pime öö ongi saabunud. Hommikul tekib idakaares koidukuma, kõik eelkirjeldatud nähtused toimuvad vastupidises suunas, kuni Päike tõuseb ja taevas võtab päevase, sinise tooni.

Kõik mainitud värvidega valgused on päikese poolt kiiratud. Kuid Maad ümbritseva atmosfääri üheks omaduseks on valguse hajutamine sõltuvast värvusest ehk teisisõnu lainepikkusest või siis sagedusest. Mida lühema lainepikkusega ehk mida sinisem valgus on, seda tugevamini ta Maa õhkkonnas hajub. See ongi selge päevase taeva sinise värvuse põhjuseks.

Mingil määral, kuid vähem, hajuvad ka teist värvi kiirguse liigid, jäädes siiski kõige enam sealtkandist kiirgama, kus Päike otse paistab. Seetõttu ongi päeviti taevas Päikese lähiümbruse värv vähem sinise ja rohkem valgema tooniga (ning suurema intensiivsusega), sest päris valge valgus koosneb kõigist värvilistest valgustest.

Kui Päike on allpool silmapiiri, kuid mitte väga ,,sügaval”, jõuabki hajunud päikesekiirgusena Päikese tõusu/loojangu kandis mitte enam sinisena, vaid pikemalainelisema kiirgusena. Sinine valgus hajub silmapiiri all liialt paljudesse suundadesse laiali…

Pöördume tagasi juunikuu öödesse. Antud juhul on jah siis lugu nii, et Päike ei ,,vajugi” eriti sügavale silmapiirist allapoole. Päikese suunda reedab kogu lühikese öö ehakuma (see valgustab, nagu vaatluskogemustest teame, mingil määral kogu taevast), mis ,,purjetab” aegapidi vasakult paremale ehk siis loodest üle põhjakaare kirdesse. Peale kohalikku keskööd, kui Päikese asimuut vastab täpselt põhjasuunale, peaks ehakuma koidukumaks nimetama hakata. Edaspidi hakkab valge öö veelgi valgenema; peatselt tõuseb ligikaudu kirdesuunast Päikese ketas nähtavale ja algab uus päev.
Kirjeldatuga seostuvad ilusad rahvalikud lood Koidu ja Hämariku kohtumisest…

Kas heledavõitu öötaevas midagi näha ka on? On ikka. Heledamad tähed on vaadeldavad igal ööl. Mingiks orientiiriks võiks võtta suhteliselt kõrgel (hommikupoole madalamal) loodetaevas asuva Suure Vankri tähtkuju, mille liikmed (nagu ka Põhjanael Väikeses Vankris) on ka suvise pööripäeva ööl nähtavad. Tuletame nüüd meelde, et põhjapoolne taevaala on valgete ööde aegu kõige heledam (mida madalamal, seda heledam). Kui pigem lõunasuunas ringi vaadata, siis näeme siin-seal tähti kuni kolmanda tähesuuuruseni. Täpne nägemispiir oleneb vaatlejast, kuid kuuenda, viienda ja neljanda (vähemalt enamuses) ning põhjakaares ka paljud kolmanda, madalamal teisegi tähesuuruse tähed on taevast ,,kadunud”. Kuid just selliste, suurema tähesuuruse arvväärtusega ehk tuhmimate tähtede hulk on taevavõlvil tugevas ülekaalus ja nende näival puudumisel jääbki mulje, et ,,tähti nagu eriti ei polegi”. Nähtamatu on muidugi ka Linnutee.

Kuna puuduvad pimeda taeva orientiirid, siis harjumuspäraseid tähtkujusid me reeglina juuniöödel ei näe. Kuu algul leiame õhtuti kõrgel lõunataevas oranzika Arktuuruse, Eesti laiuskraadil heleduselt teise tähe üleüldse. Madalas kagu-lõunataevas paistab punakas Antaares. Idakaares võib leida Suvekolmnurga: Veega (Eestis heleduselt kolmas täht), Deenebi ja Altairi. Põhjakaares, heledaima taeva taustal on leitav Kapella, Eestis heleduselt neljas täht. Madalas loodekaares on leitavad ka Polluks ning Kastor (mitte eriti silmapaistvatena). Suhteliselt madalas lõuna-edelataevas paistab Spiika ja lääne pool, veel veidi madalamal on näha Reegulus ja veel mõni Lõvi tähtkuju liige. Mõne hämarikutunni jooksul liiguvad kõik nähtavad tähed: idakaarest lõuna poole, lõuna poolt lääne poole ning lääne poolt üha madalamale, kuni loojuvad. Mitteloojuvad tähed (praktiliselt on nähtav seal vaid Kapella) siirduvad madalast põhjataevast omakorda kirdetaevasse.

Juuni lõpuosa õhtud (jaanipäeva aegu) on veidi nihkunud taevapildiga. Arktuurus asub päris kõrgel edela-läänetaevas, Suvekolmnurk asub märksa kõrgemal idataevas kui kuu alguses. Kastor ja Polluks on kadunud ehavalgusse. Napilt enne loojumist on näha veel Spiikat ja Reegulust.
Varati saabuvaks hommikuks on viimatinimetatud loojunud, Suvekolmnurk jõudnud meridiaani kanti. Arktuurus paikneb läänetaevas, mitteloojuv Kapella on aga pisut kõrgemal kirdetaevas kui õhtul.

Planeedid juunis.

Väga hästi on vaadeldav sedapuhku Jupiter, mis särab näivalt heledaima tähena taevas lühikese juuniöö õhtupoolsel osal, planeet asub Neitsi tähtkujus Spiikast paremal ja mõnevõrra kõrgemal. Ööl vastu 4. juunit oli Jupiteri kõrval Kuu.

Kogu öö näeme sedapuhku Saturni, mis on leitav madalas lõunataevas (<strong<Maokandja tähtkujus). 15. juunil on Saturnil vastasseis Päikesega. Väiksema heleduse ja ka madala asendi poolest taevas on Saturn siiski veidi raskemini leitav kui Jupiter. Kuu on Saturni lähedal ööl vastu 10. juunit.

Hommikuti näeme ka Veenust. Planeet tõuseb kuu algul 1 tund enne Päikest, kuu lõpus aga 2 tundi enne Päikest, seega vaatlustingimused paranevad. Planeet siirdub Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju, sealt edasi Sõnni tähtkujju. 21. juuni hommikul on Veenuse lähedal vana Kuu sirp.

Kuu faasid.

• Esimene veerand 3.juunil,
• täiskuu 11.juunil,
• viimane veerand 19. juunil,
• kuuloomine 26. juunil.

3. august 2017 – 6. august 2017

Astronoomiahuviliste kokkutulek toimub sel aastal 3. kuni 6. augustini Aegviidu puhkebaasis Harjumaal. Kava täieneb jooksvalt, seetõttu tasuks infolehel silma peal hoida. Täpsemat infot vaata kokkutuleku lehelt http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/aegviidu-2017.

Käes on august, kolmest suvekuust viimane. Rahvasuu ütleb, et augustis on tont põõsas. Kas just tondid mängus on, on iseasi, kuid sellist lõbusat kesköövalgust, mis juba maikuu lõpukolmandikust kuni peaaegu juuli lõpuni meid rõõmustas, enam tõepoolest ei ole. Augusti esinädalal võime veel madalast põhjakaarest kohalikul kesköölgi veel leida kerget ja värvitut kuma, edaspidi kaob seegi. Nautilised valged ööd (kui veel on eristatav silmapiir) on üha enam hoopis astronoomiliselt valgete öödega sarnased, viimaste ametlik algus saabub alles 18. augustil. Siis on ööd täitsa pimedad lisaks praktilisele aspektile ka teoreetilises mõõdus.

Päikese kohta siinkohal mainiks kõigepealt seda, et kuu algul on Päike Vähi tähtkujus, 10-ndal kell 21 paiku jõuab Lõvi tähtkujju. Kuna Päike ei paista meile punktallika, vaid kettana, tuleb eelnevas lauses arvestada Päikese keskpunkti.

21. augustil toimub täielik päikesevarjutus, kahjuks Eesti territooriumil jääb see täiesti märkamatuks. Täieliku varjutuse riba kulgeb Vaikselt Ookeanilt üle Põhja-Ameerika keskosa Vaiksele Ookeanile. Loomulikult on märksa suuremal maa-alal varjutus nähtav osalisena.

Põhjuseks, miks täisvarjus Päikese nähtavuspiirkond moodustab Maa peal kitsa riba, on Maa pööremise ja Kuu tiirlemise liitkombinatsioon.

Muuseas, 7. augusti õhtul toimus ka osaline kuuvarjutus, mille teine pool, kui äsjatõusnud Kuult vari tasapisi minema libises, oli vaadeldav ka Eestis.

Paljud ilmselt ei teagi, et igale kuuvarjutusele, olgu siis osaline või täielik, eelneb ja järgneb alati poolvarjuline kuuvarjutus. Selline varjutus võib esineda ka iseseisvana, kusjuures taas võib eristada osalist ja täisfaasi. Poolvarjuline kuuvarjutus on aga väga kehvasti vaadeldav, sest Maa täisvari Kuuni ei ulatu. Siin tuleb eristada mõisteid „täisvari“ ja „täisvarjutus“.

Mis siis õigupoolest toimub, kui kujutleda poolvarjulise kuuvarjutuse protsessi Kuu pealt vaadatuna? Poolvarjutuse korral toimub Kuu pealt vaadates osaline päikesevarjutus (osa Päikesest varjab Maa). Osalise poolvarjulise kuuvarjutuse puhul (Maalt vaadates) sõltub pilt Kuu pinnal vaatleja asukohast seal: teatud piirkonnas (see on siis poolvarju piirkond Maalt vaatamise mõttes) varjab Maa osaliselt Päikest, Kuu teises (loomulikult samuti Maaa poole pööratud) osas osaline päikesevarjutus puudub. Sinna siis Maa poolvari ei ulatu.

Siirdume vahepeal jälle korraks vaatlustega Maale, siis Kuule tagasi. Vaatme juhtu, kui käimas on osaline kuuvarjutus, st Kuu ketas on osaliselt Maa varjus. Mis paistab toimuvat aga siis Kuu pinnalt vaadates? Selles piirkonnas, kuhu Maa täisvari ulatub, on Kuu peal vaadeldav täielik päikesevarjutus. Kuid sellel Kuu osal, kuhu Maa täisvari ei ulatu, on varjutus osaline (see on siis Maa poolvarju piirkond).

Maa pealt vaadates täieliku kuuvarjutuse juhtumil, kui Kuu on üleni sattunud Maa täisvarju, on kogu Maa pooole pööratud kuuketta ulatuses vaadeldav täielik päikesevarjutus! Nagu me maapealsetest vaatluskogemustest teame, võib täielik kuuvarjutus kesta tublisti üle tunni aja.

Põhjustest ka. Maa on Kuust ligi 4 korda suurem ning vastavalt on ka Maa varju ulatus märksa suurem kui Kuul. Seega võib täiskuu ajal Kuu vabalt Maa täisvarju sisse üleni „sukelduda“. Kuu täisvari ulatub aga vaevu maapinnani, kogu Maa katmine Kuu varjuga ehk päikesevarjutus kogu Maa Kuupoolsel pinnal ei tule kõne allagi. Päikesevarjutus Maal (õigemini, selle väga kitsas piirkonnas) on mõistagi võimalik vaid „kuuloomise“ aegu.

Nii et see, kes soovib nautida pikaajalist ja küllalt sageli esinevat täielikku päikesevarjutust, tuleb Kuu peale saata!

Lisame veel siia juurde, et tegelikult mööduvad enamus täiskuid ja kuuloomisi varjutusvõimaluseta. Põhjuseks on Maa ja Kuu orbiitide umbes 5.1- kraadine kalle. Varjutuste võimalikkus ilmneb alles siis, kui Kuu ja Päike on täiskuu või kuuloomise aegu orbiitide lõikepunktide lähedal ehk „sõlmedes“.

Siirdume öötaevasse. Kindlasti on paljud inimesed näinud just augustiöödel nn „langevaid tähti“, sest ilmad on veel soojad ja mainitud nähtus kestab päris mitmeid öid. Teaduslikumalt nimetatatakse „langevaid tähti“ meteoorideks, mis konkreetselt teada päritolusuuna puhul saavad metoorivoolude liikmed. Meteoorivoole ja muuhulgas päris rikkalikke, on tegelikult päris mitu, kuid sobivalt sooje öid kipub nappima. Meteooride voole nimetatakse tähtkuju järgi, mille suunalt need näivad lähtuvat. Nii tuntaksegi enamust augustikuu lendtähti perseiididena, kuna radiant paikneb Perseuse tähtkujus. Kreeka mütoloogiast lähtuvalt tähendab Perseus – „per Zeus“ Zeusi järglast ehk Zeusi poega. Zeus oli teatavasti Kreeka mütoloogias peajumal.

Augustiõhtutel on perseiidide radiant suisa palja silmaga näha, kuigi tegemist on hoopis teemasse mittepuutuva astronoomilise objektiga – kaksiku tähtede hajusparvena, mis paljale silmale tundub kahe kõrvutioleva uduse laiguna. Muuseas, need udused laigud asuvad ühe „üldisema“ uduse piirkonna, nimelt Linnutee taustal. Kuna Linnutee suve lõpul ja sügisel vahetult pimedaks mineku järel kulgeb peaaegu et üle pea põhja-lõunasuunaliselt, siis siit see nimetus, sedapuhku soome-ugri rahvaste poolt on „lendu läinud“. Ametlik nimetus sellele ribale on teatavasti Galaktika, see tuleneb jällegi lõunast, Kreekamaalt, kus tähendas Piimateed. Müütiline põhjus: Jumalanna Hera katkestas oma poja Heraklese imetamise, kuid allesjäänud piim purskus taevasse. Heraklese auks nimetatud tähtkuju, konkreetsetselt Herkules, on augustiõhtutel kõrgel lõuna-edelataevas, jäädes Linnuteest lääne poole ehk paremale. Tõsi, nagu paljude teiste tähtkujude puhul, et ole seal eriti heledaid tähti, kuigi tähtkuju ise on suurepoolne. Kõige enam meenub seda piirkonda vaadeldes valesti valmistatud redel… Herkulesest allapoole jääb samuti suur, tagurpidi C kujulist kaart meenutav Maokandja tähtkuju, mille alumine osa „istub“ suisa horisondil. Kui sinna kaugele madalale lõunasse ja pisut paremale vaadata, peaks silma hakkama üksik punakas täht, see on Antaares Skorpioni tähtkujust. Skorpion üleni pole Eestist kunagi vaadedav, augustis on seegi vähene, mis üle horisondi küünib, parajasti loojumas. Kuu teisel poolel on vaateväljalt kadunud ka Antaares.

Herkulesest edasi lääne poole jääb pisike, kuid meeldejääv pookaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju, millest omakorda edasi, lääne suunda jääb kevadööde valitseja Karjane, mis meenutab küll rohkem karikat, mis pealegi veel püstine. Tähtkuju alumises, kujuteldava Karika kitsaimas osas särab Eesti laiuskraadil heleduselt teine täht, oranzikas Arktuurus, mis öö kestel loojub.

Maokandja „seljas“, siiski pigem lääne pool, paikneb sirpi meenutav tähtkuju nimega Madu. Üks osa Maost jääb muuseas veel teisele poole Maokandjat, selle Mao osa, nn saba, leidmine on aga raske, sest põhiliselt hakkab sealkandis silma vahetult kõrvalolev Kotka tähtkuju, mis asub Linnutee taustal. Äratuntav on Kotka puhul tema kolmest tähest koosnev „pikk nokk“ : keskel hele Altair, ülal paremal Tarazed ning all vasakul Alshain.

Mööda Linnuteed allapoole Kotkast leiame Kilbi tähtkuju – hele laik Linnuteel ning silmapiiri kohale jääb veel Ambur – õigemini selle põhjapoolne osa nagu oli ka Skorpioni puhul. Amburist ida poole, samuti madalale silmapiiri kohale jääb Kaljukitse tähtkuju. Paraku jällegi – puuduvad heledad tähed. Kaljukitsest vasakule ehk ida poole hakkab tõusma „vesine taevaala“ , mille üks esindaja – Veevalaja tähtkuju end Kaljukitsest vasakul ja kõrgemal juba enam-vähem kohale on ,,tirinud”. Kõrgemal on platsis on ka nn „Pegasuse ruut“ ehk Pegasuse tähtkuju silmapaistvaim osa, koos Alpheratziga naabertähtkujust <Andromeedast. Viimane on pikliku ribana Peagasuse kõrval (vasakul) vaadeldav. Veel kõrgemale ida-kirdetaevasse jääb Kassiopeia, mille viiest suhteliselt heledast tähest koosnev vinkel on kergesti äratuntav. Muidugi tuleb mainida ka kõrgel lõunakaares paiknevaid Luike (linnutee taustal) ja Lüürat (paremal) oma „juhttähtede” Deenebi ja Veegaga.

Kus on Suur Vanker? Ikka täitsa olemas, asudes loode-põhjataevas. Kaks tagumist „ratast“ Põhjanaela poole sirutumas nagu ikka.

Põhja-kirdetaevas leiame heleda tähe Kapella, mis öö jooksul kõrgemale tõustes on näha Veomehe tähtkujus.

Planeetidest

Jupiter on esialgu leitav väga madalas läänetaevas, kuu keskpaiku kaob planeet ehavalgusse.

Kuigi Saturn on Jupiterist vähem hele, on ta sedapuhku paremini ja kauem leitav. Saturn paistab terve kuu õhtuti madalas lõuna-edelataevas. Kuu on Saturni lähedal 30-ndal.

Kõige paremini on näha Veenus, planeet asub hommikutaevas ja tõuseb 3.5 tundi enne Päikest.
21-sel möödub Veenus Polluksist 7 kraadi lõuna poolt. Kuu on Veenuse naabruses 19-ndal.

Kuu faasid.

• Täiskuu 7. augustil;
• viimane veerand 15. augustil;
• kuuloomine 21. augustil;
• esimene veerand 29. augustil.

1. september 2017 kell 20:00

Reedel, 1. septembril toimub Tartu Observatooriumis (Tõraveres) avalik vaatlusõhtu. Suur teleskoobitorn ja Stellaariumi ruumid on avatud alates kella 20:00. Pilves ilma korral toimub tegevus ainult Stellaariumis.

Üritus on kõigile tasuta!
Kohtumiseni Tõraveres!

5. september 2017 kell 18:15–19:30

Täielik päikesesvarjutus Ameerikas toimus 21. augustil 2017.

Seda loodusnähtust käis vaatamas ka hulk inimesi Eestist.

Mõned neist jagavad oma reisimuljeid ning ohtralt fotosid ja videosid.