30. oktoober 2012 kell 18:15

Tartu Tähetornis toimub teisipäeval, 30. oktoobril kell 18.15 astronoomialoeng, kus TÜ Ajaloo Muuseumi projektijuht Janet Laidla räägib teemal “Millise teleskoobi võis Tartu ülikoolile tellida Sven Dimberg?”

“Esimese teadaoleva teleskoobi tellis Tartu Ülikoolile matemaatikaprofessor Sven Dimberg ning see jõudis kohale 1692. aastal. Paraku teame me teleskoobi kohta vaid seda, et see telliti Inglismaalt ning oli 12 küünart pikk. Ent millist küünart? Näiteks inglise küünar oli 1,2 meetrit pikk, saksa küünar jälle kaks korda lühem. Et saada aimu, millist vaatlusriista Dimberg 1692. aasta 4. mail oma kolleegidele demonstreeris, vaatame, milliseid teleskoope 17. sajandil Inglismaal valmistati,” tutvustab Laidla.

Astronoomialoengud Tartu Tähetornis on osalejatele tasuta.

Novembrikuu toob tähistaevasse tagasi Marsi, Merkuuri ja Saturni. Kahjuks näeb nende planeetide hiilgust alles novembri lõpus ja järgmisel kuul. Seniks võiks lähemalt uurida ööde kuningat Kuud ning hoida silmad lahti ka “langevate tähtede” jaoks.

Ööd on siin mustad! Novembri alguses tõuseb Päike kell pool 8 ja loojub pool 5, jõudes kulminatsioonis vaid umbes 15 kraadi kõrguseni horisondist. Kuu lõpus tõuseb Päike vaid 10 kraadi kõrguseni ning valget aega jätkub siis vaid seitsmeks tunniks (30-ndal tõuseb Päike 08:43 ja loojub 15:30). Päike liigub keskööks 50 kraadi alla horisonti. Öö on seega pikk – arvestatuna tsiviilse hämariku lõpust järgmise alguseni pikeneb öö 13 ja poolelt tunnilt 15 ja poolele tunnile.

Tähistaevas 15. novembril kell 21.00. Pilt: Helle Jaaniste

Nii kui Päike loojub, tõuseb taevavõlvile Jupiter. Planeet liigub Sõnni sarvede vahel vanas rahus üle taevakaare ning loojub alles pärast uue päeva algust. Jupiter on novembris heledusega -2.6 tähesuurust ja liigub alates eelmisest kuust retrograadselt (kuigi Jupiteri liikumist on kuu lõikes vaevu märgata).

Veenus liigub Päikesele lähemale, seega tema vaatlusaeg lüheneb ja lüheneb. Kuu alguses tõuseb planeet nelja ajal öösel ning kuu lõpus alles poole kuue paiku. Koidutäht on -3.9 tähesuurusega üsna madalal idakaares ja liigub novembri jooksul Neitsi tähtkujust Kaaludesse.

Saturn ilmub kuu keskel koidukumasse ning vaatlusaeg hakkab siis järjest pikenema: 30-ndal tõuseb Saturn 3 ja pool tundi enne Päikest. Siis leiab koidueelsest taevast imelise vaatepildi, kus madalale idataevasse on üles rivistunud Merkuur, Veenus ja Saturn. Planeet on 0.6 tähesuurusega ning asub Neitsi tähtkujus. 27. novembril lahutab Veenust ja Saturni vaid umbes pool kraadi (võrdluseks: nende vahele mahub üks täiskuu).

Nagu sai mainitud, tõuseb tähistaevasse ka Merkuur. Planeet liigub 14-ndal novembril Skorpionist Kaalude tähtkujusse. 17-ndal on Merkuuri alumine ühendus Päikesega (ehk planeet asub eespool Päikest). 25. novembri paiku on planeet leitav juba madalalt idataevast (kuni 5 kraadi horisondist). 30-ndal on Merkuur 0.0 tähesuurusega ning järgmise kuu alguses on planeeti juba natuke rohkem näha.

Marss jääb siiski liiga ehakumasse, et teda novembris vaadelda. Planeeti näeme paremini juba detsembris!

Olge valvsad, kuna novembris langevad leoniidid!
Leoniididide maksimum (17-ndal) langeb ajale, mil Kuu on noorkuu faasis ning loojub vahetult pärast Päikest, seega on taevas meteooride vaatluseks soodne. Radiant on Lõvi tähtkujus, mis tõuseb ise küll alles südaöö paiku, seega on parim vaatlusaeg hommikupoole ööd. Leoniidide aeg kestab 6.-30. novembrini ning meteoorid pärinevad Tempel-Tuttle nimelisest komeedist.

Kuu
29. oktoobril oli viimane täiskuu faas. Vananev Kuu jõuab viimasesse veerandisse 7-ndal kell 02:36, poolkuu on vaadeldav alates poole üheteiskümnest öösel kagus. Kuuta aeg langeb 14. novembrile, esimene veerand 20. kuupäevale. Siis leiab poolkuu madalalt edelast pärast päikeseloojangut. Täiskuud saab jälle imetleda 28. novembril. Kuu asub siis Sõnni tähtkujus, Jupiteri kõrval.
Täiskuu käib talviti kõrgelt (ja suviti madalalt), tuues valgust pikka ja pimedasse öhe.

Kuu meiepoolse külje tähtsamad pinnavormid. Märgitud on suuremad kraatrid (oranžiga), mered (sinisega) ja mäeahelikud (kollasega). Pilt: Helle Jaaniste

Selgeid öid!

P.S. Kuu-teemaline oli esimene teadaolev ulmefilm “Reis Kuule” (Le voyage dans la lune). Georges Méliès’ 1902. aasta 14-minutiline prantsuse must-valge tummfilm on leitav interneti arhiivist:
Le voyage dans la lune.

6. november 2012 kell 18:15

Teisipäeval, 6. novembril kell 18.15 toimub Tartu Tähetornis astronoomialoeng, kus Tartu Observatooriumi erakorraline teadur Tiit Sepp räägib teemal “Virtuaalobservatooriumid”.

“Astronoomias on vaatlus ja temaga kooskõla alati olnud kõrgeim tõepärasuse kriteerium. Kui vanasti oli ainus võimalus ise teleskoobi taha ronida, siis käesoleval ajal, kus vaatlusandmeid on kogutud rohkem, kui seda astronoomide kogukond detailselt uurida jõuab, taandub paljude probleemide lahendamine lihtsalt õigete vaatlusandmete ülesleidmisele. Andmete leidmise hõlbustamiseks mõeldigi välja virtuaalobservatooriumid ehk andmeserverid, millest on võimalik vaatlusandmeid otsida ja eri teleskoopide tehtud vaatlusandmeid kombineerida väga mugaval moel. Ühesõnaga tuleb loengus põhimõtteliselt juttu sellest, kuidas astronoomilist vaatlust piltlikult öeldes kodus ja voodist tõusmata teha,” tutvustab Sepp.

Astronoomialoengud Tartu Tähetornis on huvilistele tasuta.

16. november 2012 kell 19:00

Reedel, 16. novembril algusega kell 19.00 toimub Võrumaal Rõuge vallas Sänna Kultuurimõisas astronoomialoeng. Tõnu Viik esineb ettekandega “Elu võimalikkusest Päikesesüsteemis”.

Tõnu Viik: “Nii palju kui me ka pole otsinud, pole me elu Päikesesüsteemist mujalt kui Maalt leidnud. Suured lootused olid omal ajal Veenusega, sest ta on pea sama suur kui Maa ja Päikesele palju lähemal, seega veel soojem. Need lootused purunesid NL kosmoselaevade “Venera” lendudega. Marss oli järgmine lootustandev planeet, kuid ka sealt pole siiani elu leitud. Nende kahe planeediga pole Päikesesüsteem veel ammendatud, nii et lootus pole päriselt kustunud. Millised võiksid olla järgmised lootusrikkamad taevakehad Päikesesüsteemis ja miks ikka veel elu leida loodetakse, sellest tuleb loengus juttu.”

Selge ilma korral järgneb loengule vaatlusõhtu, orienteerivalt kell 20–22. Vaadelda saab Jupiteri, Uraani ja mõningaid süvataeva objekte.

Loengu ja vaatlusõhtu osalustasu on 1 euro.

Vaata lisaks:

• Ürituse info Sänna Kultuurimõisa lehel
• Sänna Taevarada

19. november 2012 kell 16:00–20:00
20. november 2012 kell 19:00–21:00

Selge ilma korral toimuvad esmaspäeval, 19. novembril kell 16–20 ja teisipäeval, 20. novembril kell 19–21 Tartu Tähetornis vaatlusõhtud. Teleskoobiga saab vaadelda Kuud ja Jupiteri.

19. november 2012 kell 18:00–19:00
21. november 2012 kell 18:00–19:00

Pimedate Ööde Filmifestivaliga seoses toimuvad temaatilised planetaariumietendused “Taevatähtedest ja kirjandusest filmis”. Esmaspäeval, 19. novembril ja kolmapäeval, 21. novembril kell 18–19 on kõigil võimalik mainitud planetaariumietendustel osa saada tähistaeva ilust, näha ning kuulda, kust on ulmekirjanikud oma lugudele tegevuspaiku leidnud ning millised tähtkujud ja tähed on ulmes kõige populaarsemad maaväliste tsivilisatsioonide elukohad. Sissepääs PÖFFi piletiga 1 euro ja ilma 2 eurot.

20. november 2012 kell 18:15

Teisipäeval, 20. novembril kell 18.15 toimub Tartu Tähetornis põnev astronoomialoeng teemal “Dimensioonid”. Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud Hillar Uudevald arutleb, kuidas me kasutame mõõtmeid maailma ning mitmesuguste keeruliste probleemide, näiteks universumi lahtimõtestamiseks.

“Kui me igapäevaelus tajume kolme või siis aegruumi puhul nelja mõõdet, siis kuidas tajuda kuute, seitset või enamat mõõdet? Kuidas saada aru stringiteooriast, mis kasutab kõiksuse teooria kirjeldamiseks 11 mõõdet? Loengus püüan ma anda ülevaate dimensioonide kasutamisest ning tajumisest intuitiivselt, matemaatilisest aga ka läbi kunsti prisma,” selgitab Uudevald loengu sisu.

Astronoomia üks huvitavamaid ja senini lahendamata probleeme on galaktikate tekkimine. Galaktikad, mida on Universumis rohkem kui Linnutees tähti, on peamised ehituskivid Universumis. Ometi ei ole veel lõplikult selge, kuidas morfoloogiliselt erinevat tüüpi galaktikad täpselt tekivad ning mis protsessid mõjutavad galaktikate evolutsiooni. Mõistmaks galaktikate arengut uurisid Elmo Tempel ja Enn Saar koostöös Radu Stoicaga Prantusmaalt, Lille Ülikoolist, kuidas Universumi kärgstruktuur mõjutab galaktikate arengut.

Vaadates galaktikate suureskaalalist jaotust, näeme, et galaktikad on koondunud parvedesse, mida omavahel ühendavad galaktikate ahelad ehk filamendid. Galaktikate filamendid on peamised struktuurid galaktikate jaotuses, mille mõõtmed ulatuvad kuni kümnete megaparsekiteni (1 parsek = 3.26 valgusaastat). Olgu võrdluseks toodud, et galaktikate gruppide tüüpiline suurus on üks megaparsek ning galaktikate suurused ulatuvad kuni 100 kiloparsekini. Selline galaktikate filamentide võrgustik moodustab nn Universumi kärgstruktuuri. Kaks kolmandikku tänapäevases Universumis asuvatest galaktikatest on spiraalgalaktikad (ülejäänud kolmandik on suurelt jaolt elliptilised galaktikad), mis pöörlevad ümber oma telje. Galaktikate pöörlemine on galaktikate tekke juures loomulik nähtus. Lahendamata on aga küsimus, kas ja kuidas galaktikate pöörlemisteljed on seotud galaktikate ahelate ehk filamentidega? Kas galaktikate tekkimine on seotud filamentide tekkimisega? Seda probleemi uurimuse autorid püüavadki lahendada.

Galaktikate filamendid Universumi kärgstruktuuris. Sinised täpid tähistavad galaktikaid ning punased jooned märgivad filamente.

Uurimuse autorid leidsid, et spiraalsete ja elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on jaotunud galaktikate filamentide suhtes erinevalt. Spiraalgalaktikate pöörlemisteljed asuvad eelistatult paralleelselt filamentidega, seevastu elliptiliste galaktikate lühemad poolteljed (mis enamasti on ka pöörlemisteljed) on eelistatult risti filamentidega. Antud tulemused sobituvad üsna hästi hiljutistest N-keha simulatsioonidest saadud tulemustega. Nende kohaselt, spiraalgalaktikad tekivad rahuliku arengu käigus, kus gaas langeb pidevalt galaktikatesse, mis eelistatult toimub risti filamentidega. See omakorda tähendab, et galaktikate pöörlemisteljed on eelistatult paralleelsed filamentidega. Elliptilised galaktikad seevastu tekivad galaktikate põrgete tulemusel, mis peamiselt toimuvad piki filamenti. Seega elliptiliste galaktikate pöörlemisteljed on risti filamentidega. Selline pilt galaktikate tekkest on küll tugevalt lihtsustatud, kuid arvestades, et leitud korrelatsiooni signaal on väga nõrk, siis suures plaanis on see lihtsustus korrektne.

Elliptiliste galaktikate pöörlemistelgede jaotus filamentide suhtes. Jaotus näitab, milline on nurk (täpsemalt nurga koosiinus) galaktikate pöörlemistelgede ja filamendi telje vahel. Kui cos(i)=1, siis pöörlemistelg on paralleelne filamendiga ning kui cos(i)=0, siis pöörlemistelg on risti filamendiga. Hall ala joonisel näitab juhuslikku jaotust: kui vaadeldud korrelatsioonisignaal (punane joon) jääb halli ala sisse, siis tulemus ei ole statistiliselt usaldusväärne. Jooniselt on näha, et elliptiliste galaktikate hulgas leidub rohkem selliseid, mille pöörlemisteljed on peaaegu risti filamentidega.

Andromeeda tähtkujus asuv spiraalgalaktika M31 on avardanud meie arusaama Universumist. Suuruse ja läheduse tõttu on Andromeeda suurepärane objekt, et uurida galaktika struktuuri ja tähtede populatsioone. Kuigi M31 kooskõlalised mudelid on koostatud juba 1990ndatel, on alles hiljuti saadud piisavalt vaatlusandmeid, mis võimaldavad määrata detailse tähelise ja tumeaine jaotuse galaktikas. Seda probleemi asusidki uurima Antti Tamm, Elmo Tempel, Peeter Tenjes, Olga Tihhonova ja Taavi Tuvikene.

Piiramaks tumeaine massi galaktikas, on vaja teada galaktika nähtava aine jaotust. Selleks kasutati Sloani digitaalse taevaülevaate (vaata teadusuudist 7. veebruaril 2011) ning kosmoseteleskoop Spitzeri andmeid. Vaatlused erinevatel lainepikkustel puhastati esi- ja tagaplaanil olevatest objektidest ning vaatlused korrigeeriti Andromeeda sisesest neeldumisest. Seejärel modelleeriti igas pikslis olev spektraalne energia jaotus, kasutades sünteetilisi tähtede populatsioonide mudeleid. Modelleerimisel kasutati lineaarkombinatsiooni erineva vanusega tähtede spektritest. Tulemuste võrdlus vaatlustega kahes vabalt valitud pikslis on toodud alloleval joonisel ning väljundina saadi kahemõõtmeline täheaine massi jaotus Andromeedas. Rakendades sellele tuumast, mõhnast, ketast, noorte tähtede rõngast ja tähelisest halost koosnevat mudelit, tuletati nähtava aine kolmemõõtmeline jaotus Andromeeda galaktikas.

Vaadeldud (andmepunktid) ja modelleeritud (pidevjooned) spektraalne energia jaotus galaktika mõhnas (ülemine joonis) ja noores kettas (alumine joonis). Erinevate spektrite kombinatsioon annab suurepärase kooskõla vaatlusandmetega.

Galaktika massijaotus võimaldab arvutada gravitatsioonilist potentsiaali, mis omakorda määrab galaktika pöörlemiskõvera. Kui täheliste komponentide juurde lisada gaas ja tumeaine, saab modelleeritud dünaamikat vaatlustega võrrelda ning tumeaine omadusi määrata. Antud juhul vaatlustena kasutati neutraalse vesiniku ning satelliitgalaktikate, täheliste voolude ja kerasparvede dünaamikast saadud ringkiirusi. Gaasi massijaotust lähendati noorte tähtede rõngaga, tõstes vastavalt viimase massi. Tumaine halo puhul kasutati aga nelja enimkasutatavat jaotust. Kuna sünteetilised tähtede populatsioonide mudelid andsid erinevad hinnanud tähelise aine massile, võeti kasutusele minimaalse ja maksimaalse massiga mudelid. Teise puhul tähendas see, et täheliste komponentide mass-heledus suhted olid korrutatud sama konstandiga nii, et vastavad massijaotused koos minimaalse tumeainega oleksid veel kooskõlas vaatlusliku pöörlemiskõveraga. Tulemusd kõige lihtsama kahekomponendilise (mõhn ja ketas) mudeli jaoks on esitatud kõrval oleval joonisel.

M31 pöörlemiskõver sisemise (ülemine graafik) ja välimise (alumine graafik) piirkonna jaoks. Sisemised punktid näitavad Andromeeda gaasi pöörlemiskõverat, välimised pöörlemiskõvera punktid on tuletatud erinevatest massi hinnangutest. Pidevate joontega on toodud galaktika kahekomponendiline (mõhn ja ketas) mudel koos tumeainega.

Tehtud analüüsi tulemusena ei ole võimalik esile tuua ühtegi tumeaine jaotust, samuti tuletatud karakteristlikud raadiused (raadius, mille sees sisaldub pool galaktika massi) ning tumeaine halo tihedused on kõdunud: ühe kasv võib olla kompenseeritud teise vähendamisega. Samas galaktika viriaalmass (säärase sfääri see olev mass, mille keskmine tihedus on 200 korda suurem Universumi kriitilisest tihedusest) on aga hästi piiritletud, vaatamata tumeaine mudeli valikule (vaata joonist). Galaktika viriaalmass on peamiselt määratud välise dünaamika poolt ning sisuliselt ei sõltu tähelise aine massijaotusest. Tumeaine tihedus galaktika tsentris on sarnane suurtel punanihetel olevate galaktikate omadega, viidates sellele, et tumeaine halode kokku tõmbumise protsessid on sarnased sõltumata massidest ning Universumi vanusest.

Andromeeda tumeaine parameetrite tõenäosused (märgitud kontuuriga) erinevate tumeaine jaotuste korral. Galaktika viriaalmass on värviga kodeeritud. Jooniselt on näha, et viriaalmass on suhteliselt sõltumatu kasutatud tumeaine profiilist ja parameetritest.

Käesolev uurimus võttis kokku autorite poolt varem saadud tulemused ning lisades dünaamika vaatlusandmed võimaldas koostada Andromeeda senini täpseim massijaotuse mudel. Töö järgmises etapis on plaanis kasutada Jeansi võrrandeid ning saadud massijaotuse mudelit, et arvutada galaktika täheline kinemaatika. Tähelise kinemaatika kasutamine võimaldab piiritleda kiiruste ellipsoidi jaotust galaktikates, mis on ka kosmosemissiooni GAIA üks eesmärkidest.

27. november 2012 kell 18:15

Teisipäeval, 27. novembril kell 18.15 toimub Tartu Tähetornis astronoomialoeng, kus Eesti Astronoomia Seltsi ja astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus liige ning veebilehe skeptik.ee asutaja Martin Vällik räägib teemal “Maailmalõpp – teaduslikult võimalikud kosmilised kataklüsmid”.

“Kui millelgi on algus, siis ilmselt on sel ka lõpp. Meie universumi alguseks peetakse Suurt Pauku, aga kuidas see kõik lõpeb? Ja millal? Praeguse apokalüpsise ootuse ajal vaatame fantaasiast kaugemale, mis on veel fantastilisem kui isehakanud selgeltnägijate heietused. Heidame pilgu mõnedele stsenaariumitele, kuidas meie planeet, Päikesesüsteem, galaktika ja kogu universum ja aine selles ühel hetkel oma otsa leiab,” selgitab Martin Vällik.

28. november 2012 kell 18:00

Astronoomia, kirjanduse ja filmihuvilised on Tartu Tähetorni oodatud kolmapäeval, 28. novembril kell 18, kui Pimedate Ööde Filmifestivaliga seoses toimub planetaariumietendus “Taevatähtedest ja kirjandusest filmis”.

Etenduse käigus on kõigil võimalik osa saada tähistaeva ilust, näha ning kuulda, kust on ulmekirjanikud oma lugudele tegevuspaiku leidnud ning millised tähtkujud ja tähed on ulmes kõige populaarsemad maaväliste tsivilisatsioonide elukohad. Sissepääs PÖFFi piletiga 1 euro ja ilma 2 eurot.

Päike on detsembri esimesel poolel Maokandja tähtkujus, 18. detsembril läheb Amburi tähtkujusse. Päikesemärkide järgi – 21. detsembril läheb Amburi märgist Kaljukitse märki.

21. detsembril kell 13.12 algab talv, Päike on oma näival liikumisel jõudnud kõige lõunapoolsemasse punkti. On talvine päikeseseisaku aeg, vanarahvas ütles – päike on oma pesas. Talvealguse nädalal püsib päeva pikkus muutumatu, on vaid 6 tundi ja 23 minutit (Tartus). Päike tõuseb/loojub üsna lõunakaares ja kulmineerub ainult 8 kraadi kõrgusel. Põjamaade inimestele on talve algus rõõmustav – enam ei muutu päev lühemaks ja Päike ei vaju üha madalamale. Ta on jälle teel meie poole…

Kuu on perigees 13. detsembril, apogees 25. detsembril.
Kuu faasid:

• viimane veerand 6. detsembril kell 17:31
• noorkuu 13. detsembril kell 10:42
• esimene veerand 20. detsembril kell 7.19.
• täiskuu 28. detsembril kell 12:21

Hommikuplaneedid

5.detsember 2012. Hommikutaevas, kell 7. Päikesetõusuni on aega kaks tundi

Merkuur on vaadeldav hommikul enne päikesetõusu. Otsida tuleb teda madalalt kagutaevast. 5. detsembril eemaldub Merkuur Päikesest lääne poole 21 kraadi, siis tõuseb ta pea kaks tundi enne Päikest. Detsembri esimesel nädalal on tema heledus -0.2 tähesuurust, aga see väheneb pidevalt. Samuti hakkab ta tõusma üha hiljem, nii on Merkuuri detsembri teisel poolel leida üsna raske, kuu lõpus pole ta enam koiduvalguses nähtav.

Veenus tõuseb detsembri alguses kolm tundi enne Päikest, kuu lõpus vähem kui kaks tundi. See tähendab, et Koidutäht valmistub hommikutaevast lahkuma. Aga kuna Veenus on ikkagi kõige heledam planeet (detsembris -3.8 tähesuurust), siis on ta ka kuu lõpus madalal koidutaevas nähtav.
11. detsembril on Veenuse juures imekitsas kuusirp, faas vaid 0.06. Selgel hommikul on siis võimalus oma nägemist ja vaatlusoskut proovile panna – kas õnnestub nii vana kuud näha.

Saturn tõuseb detsembri alguses kolm ja pool tundi enne Päikest. Planeedi nurkkaugus Päikesest suureneb pidevalt, detsembri lõpus tõuseb Saturn juba kell pool neli öösel. Ta liigub Neitsi tähtkujust Kaaludesse. Saturni heledus on +0.7 tähesuurust, ta on hommikusest planeedikolmikust kõige tuhmim. Aga kuna ta on taevas Päikesest kaugemal kui Merkuur ja Veenus, siis peaks ta leitav olema küll.
10. detsembri hommikul on Saturnist 5 kraadi madalamal väga kitsas kuusirp (faas 0.14).

Õhtuplaneedid

Marss liigub detsembris Amburist Kaljukitse tähtkujusse. Planeet loojub paar tundi pärast päikeseloojangut, kuid liigub väga madalal ning on üsna tuhm (+1,3 tähesuurust). Seega on Marssi üsna võimatu leida.

Jupiter jõuab opositsiooni (vastassuunas Päikesega) 3. detsembril. See tähendab, et ta tõuseb päikeseloojangul, on nähtav kogu öö ja kulmineerub südaööl 53 kraadi kõrgusel. Planeet on väga hele (-2.7 tähesuurust), asub Sõnni tähtkujus. Seal seikleb ta juba juunist alates ja järgmisesse tähtkujusse (Kaksikutesse) jõuab ta alles järgmise aasta juulis. Praegu läheb Jupiter hoopis Jäära tähtkuju suunas, uuesti päripidi liikuma hakkab ta alles veebruaris.

Jupiteri kaaslased detsembris 2012

Kuna Jupiteri vaatlustingimused on tõesti head, siis joonistasime pildi planeedi suurte kaaslaste liikumise kohta. Selle abil saate vaadeldes kergemini kaaslasi nimepidi paika panna. Samuti näete, kas teie vaatlusööle juhtub mõni kaaslaste kattumine või varjutus. (Seletus: kattumine – kaaslane kaob planeedi taha; varjutus – kaaslane läheb läbi planeedi varju). Nende sündmuste kellaajalised tabelid on olemas Tähetorni Kalendris, leitavad muidugi ka internetis.

25. detsembri öösel on Jupiteri juures väga hele kuu (faas 0.94), vaatluste planeerimisel tuleb seda arvestada.

Meteoorid

Geminiidide meteoorivool on aktiivne 4. – 17. detsember, maksimum 13./14. detsembri öösel. Radiant asub Kaksikute tähtkujus, Kastori juures. Geminiidid on suhteliselt aeglased (kiirus 35km/s), heledad, võivad jätta pikki jälgi. Langevate tähtede tunniarvu oodatakse kuni 70 ja kuna Kuud segamas ei ole, siis võiks planeerida meteoorivaatlust küll. Otsige valgusreostusest vaba koht, võtke kaasa mugav iste, soe magamiskott/tekk ja nautige …

Detsembris on aktiivsed ka ursiidid, nende aeg on 17. kuni 26. detsember, maksimum 22. detsembril. Radiant on Väikeses Vankris, meteooride tunniarv on umbes 15.

Tähistaevas

Detsembris on ööd pikad ja pimedad. Ehk jagub ka selgeid öid tähistaevasse vaatamiseks. Muidugi tuleb valida õige riietus, sest selge taevas ja külm ilm käivad käsikäes.

Tähistaevas 15. detsembril kell 21

Tähekaardil on taevas 15. detsembril kell 21, tähti hakkab nägema mitu tundi varem.
Talvekuusnurk, mille pilti täiendab sel talvel Jupiter, kell üheksa veel tervenisti ei paista – taeva kõige heledam täht Siirius tõuseb kell pool kümme. Samal ajal loojub läänekaares Sügiskolmnurga täht Altair, asterismi ülejäänud tähed Deeneb ja Veega on meil loojumatud.

Kuuvalguseta ööl võiks proovida üles leida Andromeeda Udu. Binokliga ei ole see raske ja kui ta juba kord käes on, siis ehk näete ära ka palja silmaga. Vaadake siis seda udust laigukest, meie naabergalaktikat, mis asub 2.5 miljoni valgusaasta kaugusele ja läheneb meie Galaktikale kiirusega 100-140 kilomeetrit sekundis…

Juba mitukümmend aastat on teada fakt, et Universumis domineerib tumeaine, mida on viis korda rohkem kui tavalist ainet. Astronoomilistest vaatlustest on teada paljud tumeaine omadused, kuid selle päritolust ei ole füüsikutel mingit informatsiooni. Universumi tumeaine jälgi elementaarosakestefüüsika ja kosmoloogia eksperimentides on otsitud kümneid aastaid, kahjuks edutult. Elmo Tempel koostöös Martti Raidali ja Andi Hektoriga KBFIst analüüsisid kosmoseteleskoop Fermi andmeid ning leidsid sealt tõenäoliselt esimesi vihjeid tumeaine päritolu kohta.

Kosmoseteleskoop Fermi on tänapäeval kõige moodsam gammakiirguse teleskoop, mille peamine ülesanne on kaardistada kogu taevas. Teleskoop on taevast kaardistanud juba üle nelja aasta ning selle aja jooksul on kogunenud kriitiline kogus andmeid uurimaks kõrgel energial gammakiirguse spektrit. Fermi andmeid kasutades avastatigi 2012. aasta kevadel Linnutee tsentrit ümbritsevast piirkonnast üks “veider” signaal: üldiselt siledas kosmilise gammakiirguse spektris on nähtav suhteliselt terav maksimum. Sellist teravat maksimumi, mille energia on umbes 130 GeV, on tavaliste astrofüüsikaliste objektidega väga raske seletada. Samas kui eeldada, et tumeaine on osakestefüüsika päritolu, siis tumeaine annihilatsioon monokromaatseks gammakiirguseks tekitabki spektris sellise terava tipu.

Uurimuse autorid, Elmo Tempel, Martti Raidal ja Andi Hektor, näitasid esimesena, et gamma-joone signaal tuleneb üsna täpselt Galaktika keskmest ning ei ole seotud ühegi varem teadaoleva astronoomilise objektiga nagu näiteks “Fermi mull“. Lisaks Galaktika keskmele leidsid autorid samasuguse signaali lähedastest galaktikaparvedest.

Kui eeldada, et tegemist on tumeaine annihilatsiooni signaaliga, siis kõige realistlikumad osakestefüüsika mudelid ennustavad kahe lähestikku asuva joone olemasolu. Kui vaadata gamma-joone morfoloogiat lähemalt, siis on tõepoolest näha, et lisaks tugevale 130 GeV joonele on olemas natuke nõrgem 110 GeV joon. Kuna täpselt samasugune joonte dublett on nähtav nii Galaktika keskmes kui galaktikaparvedes, siis kahest sõltumatust kohast leitud täpselt samasugune jaotuse maksimum näitab, et väga suure tõenäosusega signaal pärineb tumeainest.

Kosmoseteleskoop Fermi gammakiirguse spekter. Punktiirjoon tähistab teoreetilist taustkiirgust, must pidevjoon märgib vaadeldud taustkiirgust. Punane joon koos halli alaga näitab Galaktika keskmes mõõdetud gammakiirguse spektrit koos statistiliste vigadega. Vertikaalsed punktiirjooned märgivad 110 ja 130 GeV energiaga maksimumide asukohti.

Tumeaine päritolu küsimus on fundamentaalfüüsika kõige tähtsam küsimus. Fermi mõõtmine võib osutuda esimeseks kindlaks signaaliks tumeaine annihilatsioonidest, mis omakorda võimaldab määrata tumeaine päritolu. Kui avastatud gamma-joon osutub esimeseks tumeaine signaaliks osakestefüüsikas, siis ei ole tegu lihtsalt teadussaavutusega – tegu on inimkonna maailmavaadet muutva avastusega.

4. detsember 2012 kell 18:15

Teisipäeval, 4. detsembril kell 18.15 toimub Tartu Tähetornis astronoomialoeng, kus Tartu Observatooriumi vanemteadur Tõnu Viik räägib teemal “Anders Cesius – kas sada kraadi on külm või tuline?”.

“”Täna tuleb kolm kraadi sooja,” ütleb sünoptik ega lisa oma jutule “Celsiuse skaala järgi”, sest kõik teavad isegi, et meil mõõdetakse temperatuure Celsiuse skaalas, kus null tähendab vee jäätumist ja 100 kraadi vee keemist. Rootsimaa meest Celsius tunneme veel paljude teistegi saavutuste järgi. Näiteks võttis ta osa Maa kuju määramise ekspeditsioonist, oli astronoomia professor Uppsala ülikoolis ja rajas sinna observatooriumi, uuris virmalisi koos oma õemehe Hjorteriga jne. Just sellest mitmekülgsest mehest me sel korral põhjalikumalt räägimegi,” tutvustab Tõnu Viik.

4. detsember 2012 kell 19:00–21:00
5. detsember 2012 kell 17:00–20:00

Teisipäeval, 4. detsembril kell 19–21 ja kolmapäeval, 5. detsembril kell 17–20 toimuvad selge ilma korral Tartu Tähetornis avalikud vaatlusõhtud.

“Selle aasta detsembriöödel on Jupiteri vaatlustingimused väga soodsad: planeet on Maale enam-vähem lähimas asendis ja paistab kogu öö. Jupiter paistab väga heleda tähena, ületades kõigi kinnistähtede heledust. Teleskoobist läbi vaadates võib proovida hinnata, mitu tumedat vööti Jupiteri kettal on eristatavad,” räägib Tähetorni astronoom Alar Puss.

Teleskoobis saab näha ka Jupiteri kaaslasi. 4. detsembri vaatluse ajal jäävad Jupiterist vasakule Europa ja Callisto ning paremale Ganymedes. Kell 20.27 ilmub nähtavale ka Jupiteri ketta eest ära liikuv Io. Ka 5. detsembri vaatluse alguses on taas kõik suuremad Jupiteri kaaslased peale Io nähtavad. Io on Jupiteri ketta taga peidus ja ilmub nähtavale kell 17.51.

Vaatlusõhtud on osalejatele tasuta.

21. detsember 2012 kell 19:00–22:00

Talve alguse ja väidetava maailmalõpu puhul korraldab Tartu Observatoorium reedel, 21. detsembril kella 19.00-st kuni 22.00-ni vaatlusõhtu Tõravere suures teleskoobitornis.

Selge ilma korral saab teleskoobiga vaadelda Kuud ja Jupiteri. Stellaariumi ruumid on avatud mistahes ilmaga. Kohapeal on võimalus vestelda astronoomidega astronoomiast ja küsida neilt küsimusi.

USA Riikliku Aeronautika- ja Kosmoseagentuuri (NASA) edukaim eksoplaneetide avastaja, Kepleri kosmoseteleskoop lõpetas 14. novembril oma esialgselt planeeritud kolme ja poole aasta pikkuse missiooni. Oma lähiaastate edukaimat missiooni NASA erru saata ei kavatse, vaid jätkab Kepleri kasutamist veel kuni neli aastat. Kosmoseteleskoobi tööshoidmist kannustab lootus leida Maa-sarnast planeeti kauge tähe elukõlbulikus tsoonis.

Kunstniku ettekujutus Kepleri tähtsaimatest saavutustest. Pilt: NASA Ames'i Teaduskeskus/W. Stenzel.

Oma äsja lõppenud põhimissiooni käigus kogutud infoga on Kepler tõestanud, et planeetide olemasolu on tähesüsteemis pigem loomulik, mitte erandlik nähtus. Senistele andmetele tuginedes julgeb William Borucki, Kepleri-missiooni andmete üks põhiuurijatest NASA Amesi Uurimiskeskuses, oletada et ligi kolmandiku Linnutee tähtede ümber võib tiirelda planeete.

Tänaseks on Kepleri kosmoseteleskoobiga avastatud üle 100 kinnitatud eksoplaneedi ning täiendavat kinnitust ootavad veel üle 2300 kandidaadi. Enamiku kandidaatide puhul on puudu vaid mõõtmiste arvust – nõutav on planeedi vaatlemine vähemalt kolme järjestikuse ülemineku jooksul oma tähest ning see ongi üks peamine põhjus, miks NASA senist missiooni pikendada otsustas. Kepleri meeskond oletab, et kuni 80% praegustest kandidaatidest võivad tulevikus kinnitust leida. Tänaseks on maapealsete ja kosmoses paiknevate teleskoopidega avastatud kokku üle 800 eksoplaneedi.

Kepler otsib eksoplaneete nn varjutusemeetodil, jälgides kaugeid tähti pika aja jooksul ning oodates, et selle ümber tiirlev planeet tähe eest läbi liiguks. Kui see juhtub, registreerib teleskoobi pardal olev ülitundlik fotomeeter tähe heleduse marginaalse vähenemise. Selline varjutus toimub vaid korra ühe orbiidi jooksul, mis kaugelt tähelt vaadates Maa ja Päikese korral tähendaks minimaalselt 3 aastat vaatlusi avastuse kinnitamiseks. Valdav enamus Kepleri seniavastatud planeetidest on Maast tunduvalt suuremad ning tiirlevad oma tähtedele väga lähedastel orbiitidel, jättes vähe lootust, et neil võiks eksisteerida elukõlbulik keskkond. Jätkumissiooniga loodab NASA suurendada võimalust kaugematel orbiitidel tiirlevate planeetide avastamiseks. Borucki sõnul võivad Maa-sarnased planeedid vabalt juba Kepleri andmetes olemas olla, oodates vaid analüüsimist ja kinnitamist.

Seni kinnitatud sajakonna planeedi hulgas on kõige märkimisväärsemad leiud Kepler-11-nimelise tähe ümber tiirlev 6 planeediga kompaktne süsteem, mis mahuks terviklikult Veenuse orbiidi sisse ning kaksiktähe massikeskme ümber tiirlev planeet Kepler-16b. Kõige Maa-sarnasem Kepleri seni leitud eksoplaneetidest on Kepler-22b, mille orbiit asub tähe elukõlbulikus tsoonis. Planeet ise on Maast 2,4 korda suurema läbimõõduga ning tänase seisuga on planeedi täpne mass ja keemiline koostis veel teadmata.

California Berkeley ülikooli astronoomiaprofesor Geoff Marcy ütles Kepleri avastuste kohta järgmist: „Maa pole ainulaadne, ammugi mitte Universumi keskpunkt. Avastatud kaugete maailmade mitmekesisus ületab kaugelt kõigi me ulmekirjanike ja filmiloojate fantaasia. Aristoteles oleks meie ole uhke, kuna oleme suutnud vastata mõnedele kõige fundamentaalsematele filosoofilistele küsimustele meie kohast Universumis.“

18. detsember 2012 kell 18:15

Teisipäeval, 18. detsembril kell 18.15 toimub Tartu Tähetornis selle aasta viimane astronoomialoeng. Tallinna Tehnikaülikooli füüsikainstituudi insener ja Tallinna tähetorni astronoom Mario Mars räägib teemal “Valgusreostus Eestis”.

“Räägime sellest, mis valgusreostus oma olemuselt on, missugused on selle ilmingud ja kahjulikud mõjud ning kuidas valgusreostuse vastu võideldakse. Tutvustan ka Eesti esimest valgusreostuse uuringut ja selle vägagi põnevaid tulemusi,” selgitab Mars.

17. detsember 2012 kell 16:00–19:00

Esmaspäeval, 17. detsembril kell 16–19 toimub vaatlusõhtu Tartu Tähetornis. Selge ilma korral avaneb võimalus vaadelda Kuud, Marssi ja Jupiteri.

“Marss, mis loojub kell 18.22, on Maast hetkel suhteliselt kaugel ja seepärast ei ole võimalik selle pinnadetaile täpselt näha. Siiski on Marss juba oma oranži värvi pärast kindlasti vaatamist väärt. Öötaeva kuningaks on Jupiter, mille kaaslasi Iot, Calistot ja Ganymedest on vaatluse ajal samuti näha. Loomulikult vaatleme ka noort Kuud, mis hetkel paistab ilusa sirbina ja asetseb detsembrikuule omaselt mitte väga madalal. Vaatluse ajal saab 17.45 paiku paari minuti jooksul näha ka rahvusvahelise kosmosejaama ISS ülelendu,” tutvustab Tartu Tähetorni astronoom Alar Puss.

Ootame tähesadu!

Kuigi ilmad on meil väga pilves olnud, loodame ikka – ehk õnnestub näha ööl vastu 14. detsembrit palju-palju langevaid tähti, geminiide. Juba mitu ööd oleks võinud neid näha, aga maksimumi oodatakse 14. detsembril kell 1.30.

Meil on kolm iga-aastast rikkalikku meteoorivoolu:

• kvadrantiidid jaanuari alguses,
• perseiidid augustikuus,
• geminiidid detsembris.

Geminiidid on aasta viimane meteoorisadu. Meteoorid lähtuvad Kaksikute tähtkujust, liiguvad kiirusega 35 km/s. Paljud meteoorivaatlejad peavad geminiide kõige efektsemaks meteoorivooluks, sest nad liiguvad aeglaselt ja voolus on palju heledaid meteoore, neist jäävad taevasse sageli pikad jäljed.

Geminiidid on raskesti ennustatavad, kuna nende allikas – väheldane asteroid Phaethon – on lühikese tiirlemisperioodiga (1,43 aastat) ja tema orbiiti mõjutab just praegustel aastatel hiidplaneet Jupiter.

Asteroid Phaethoni orbiit

Algajate langevate tähtede püüdjatele tuletame veel meelde – radianti ei maksa üle tähtsustada, see on selline mõtteline punkt taevas, millest meteoorid näivad lähtuvat. Langevaid tähti on näha ikka üle kogu taeva, ei pea sugugi ainult Kaksikutesse vaatama. Meteooriküttide suureks õnneks ei ole sel aastal vaatlemist segamas Kuu (noorkuu 13.12), nii võib oodata tõeliselt ilusat vaatepilti. Kui vaid need pilved laiali läheks…
Aga kusagil Eestimaa nurgas on vast ikka selget taevast!

Meteoorivaatlejatel on geminiidide vaatlusöödel vaja lahendada veel üks probleem – kas lisandub detsembrisse uus meteoorivool? Nimelt liigub Maa arvutuste järgi sel ajal läbi ka ühe teise tolmupilve, komeeet Wirtaneni poolt maha jäetud. Nende langevate tähtede radiant peaks asuma Kalade tähtkujus, arvatav tunniarv on 30.
Et Kalad loojuvad meil südaöö paiku, siis neid veel nimetuid meteoore võib näha õhtupoole ööd. Õnneks segamini neid ajada ei saa, sest nende lennusuunad on üsna erinevad – radiantide vahe on 90 kraadi.

Kõige vähem on meil räägitud kvadrantiididest, sest nende maksimum on 4. jaanuaril – külmal ja pühadejärgselt väga ebamugaval ajal. Kvadrantiidid näivad lähtuvat Karjuse tähtkuju põhjaosast, meil on nende radiant loojumatu. Parim vaatlusaeg on siiski hommikupoole ööd, sest siis on Karjuse tähtkuju kõrgemal. Kvadrantiidid sisenevad atmosfääri kiirusega 41 km/s, tunniarvuks ennustatakse kuni 100 meteoori. Taevas on siis kahanev poolkuu, nõrgemad meteoorid jäävad nägemata, aga tavapärasest rohkem langevaid tähti peaks näha olema ikkagi. Ja ehk ilm nii kaua ikka pilves ei ole…